Muusik Anu Taul lahkuminekust: see tõi mind välja mugavustsoonist, millesse ma pika kooselu ajal olin sattunud

„Igas portreteeritavas on peidus imeline sügav maailm, tähesära, mis meid kõiki ühendab,“ ütleb muusik Anu Taul. Laulja ja laululooja hakkas üha süveneva kuulmislanguse tõttu end väljendama kujutava kunsti keeles, kuid ei jäta ka laulmist.

Kui olen augustikuisel rukkimaarjapäeval teel Anu Tauli kodukülla Uue-Saalusele, kujutan ette, kuidas naine istub oma talumaja ees, ta on paljajalu, seljas kirju etniline kleit, uhked juuksed lehvivad vabalt tuules ning ta ehk mängib kannelt ja laulab heleda häälega mõnd rahvalaulu…

Muusiku õuele pöörates näen, et Anu ootab mind kiiges, mis on seotud kase ja noore tamme vahele. Tal on seljas lillast sametist moodsad tunked ja T-särk, jalas kummist plätud. Talumaja asemel on uus maja. Naeratame tervituseks – mina naeran iseenda ettekujutuse üle. Anu naeratus on armas ja hääl tasane, see oli mu kujutlustes sama.

Ulatan Anule külakostiks punase päevakübara taime, teadmata, kas ta on rohenäpp. Tema aed on veel harimata, aga ta unistab aiast, unistab roosidest!

Oleme Anuga samast kandist, Tõrva vallast, käinud samas muusikakoolis, teineteist küll siis märkamata, Anu on minust neli aastat noorem.

Mulgimaa tõi meid kokku aastakümneid hiljem, kui Anu salvestas mu kodustuudios Tuhalaanes oma plaati „Engi aig“ („Hingede aeg“). Siis süvenesin Anu loomingusse ja tundsin end tema naiselikus loodusläheduses ära. Sarnaseid käike ja elu keerdkäike on juhtunud hiljemgi.

Tahtsin üle aastate Anuga taas kohtuda. Eelkõige tahtsin teada, kuidas ta saab hakkama uue väljakutsega, mis on tervisega seotud, ning rääkida uuest tegevusalast – maalimisest.

Anu tutvustab