Ott saabub varakult, et ettevalmistustes kaasa lüüa.

Tiim on hakkamas, võistleja soorituseks küps, veel tuleb tegeleda hobujõuga. Just nimelt, ainsuses. Sel hobujõul pole kapotti, on kabjad – puudub sidur, on sadul.

„Issi, ma ei jaksa enam kammida,“ kutsub Mia (10).

„Mul võiks vähemalt teist värvi hari olla,“ muigab Ott, kuid võtab tütrelt tööjärje üle. Mära saba on uhke, pea maani. Siuh ja siuh tõmbab Ott läbi jõhvide, barbiroosa hari peos.

Hobuse – tema nimi on Romantika – teises otsas tegutseb Janika. Ta punub suksu lakast patse.

„Teeme täna kaheksa patsi?“ küsib Mia. Tema pärast ongi Tänakute pere väljas. Koolisõidu võistlussarjas Talendijaht hoiab Mia veel neljandat kohta. Nüüd on viimane võimalus seda muuta: õhtul lõppeb hooaeg ja jagatakse karikaid.

„Teeme ikka seitse, meil on terve hooaeg olnud seitse ja on hästi läinud – ei tasu seda täna muuta,“ kahtleb Janika.

„Aga issi number on kaheksa,“ veenab Mia. Ka tema väikevend Ron (7) valis jalgpallitrennis särginumbriks 8 – et oleks samamoodi, nagu Oti autol WRCs.

Ott soenguküsimusse ei sekku. Tõmbab käega üle hobuse lauba ja räägib kõrva sisse nii vaikselt, et ainult nemad kaks seda kuulevad.

„Laususid talle mingid sõnad peale?“ märkab Janika.

„Ikka,“ muigab Ott. Vähesed teavad seda, kuid neid loomi ta tunneb. On lapsepõlves Saaremaal tallis töötanudki: „Aitasin loomi toita ja tegin lihttöid.“

Jaga
Kommentaarid