Mis on õnn?

.Tänavu oli ilus suvi ja sügise algus! Soe, palju päikest, ja ka vihma. Kõik kasvas ja rohetas. Inimesed ka, omal moel. Õhtuti peegeldus pilvedel erkpunane päikeseloojang. Taaskohtumised, uued tutvused, vanad sõbrad. Teinekord sai näha sooja suvehommiku hämarikku ja päikesetõusu.

Mul olid sel aastal nii klassi kui ka kursuse kokkutulekud. Teate küll, x-aastaid lõpetamisest ühelt poolt ja teiselt poolt sama arv aastaid ülikooli astumisest. Mõlemad kokkutulekud olid üle aegade südamliku olekuga. Mitte et varem oleks midagi halvasti olnud. Kaugeltki mitte. Lihtsalt seekord oli eriline. Oletan, et oli pinge kadumist: „Mida sa oled saavutanud? Mitu last sul on? Kellega sa abielus oled?“ ja mõistmist, et meie oleme needsamad, kes 30 aastat tagasi. Kes oli introvert, on seda siiani, kõige rajum tantsulõvi võtab poognaid ikka esimesena. Ehk oli nendes kokkusaamistes ka teadmist, et lapsed on suureks saamas või saanud ning üks elu suur kese on nihkunud. Võib-olla ka mõistmist, et elus on küll üht ja teist tehtud, aga see polegi nii oluline, kui kunagi tundus.

Huvitav, kuidas peale sõprussuhete on meile oluline kellegi sekka kuulumise tunne. Kuuluvustunne on nii inimlik, et seetõttu on tehtud ka palju pahandust. Pakun, et paljud kriminaalsed organisatsioonid, aga ka natsiriik, olid kuuluvustunde peale üles ehitatud.