Kirjad

Lugejate tagasiside septembrinumbrile.

Kaanestaar puges hinge

Lugesin suure huviga Grete Lõbu mõtteid, et 100 aastat tagasi oli 46aastane naine palju eakama välimusega kui praegu. Paljud väidavad, et praegu ollakse palju parema välimuse ja parema tervisega ning inimesed tunduvad palju nooremad kui vanasti samas eas. Elukvaliteet on palju parem kui eestlastel 100 aasta eest ning inimesed elavad õnneks kauem ja täisväärtuslikumalt. Grete räägib ka oma vanaemast, kes on näinud koguni 93 aastaringi. Õnnelik inimene, kellele on antud palju terveid aastaid, kui jõuab veel lapselapsi hoida ja kasvatada, nagu seda on teinud Grete vanaema.

Vanasti saadi jah juba 55aastaselt pensionile, nüüd paljud sünnitavad alles 45aastaselt. Rahvaarv suureneb maakeral ka mitte niivõrd sündide arvu kasvu kui pikaealiste inimeste hulga suurenemise tõttu. Tänu meditsiini arengule on inimestel parem tervis ja elatakse kauem.

Grete Lõbu on mulle väga sümpaatne ajakirjanik ja tore oli tema kohta uut infot saada. Ta on pugenud eestlastele hinge. Minagi elasin Grete kolmanda lapse saamisele läbi televiisori kaasa. Kõike head Gretele, kes vananemist ei karda! Tema meelest on vananemine kogemus, mida ei pea endalt ära võtma. Mina ka väärtustan vananemist ja hindan elutarkust, mis aastatega juurde tuleb. Tiina

Elu pärast 50ndat

Mäletan, et kui olin väike, tundusid ema ja isa vanadena. Praegu arvutan, et nad olid sellal 30ndate alguses. Nüüd vaatan oma 80aastast naabrinaist, kes iga päev teeb pikki kõnniringe, käib teatris, kontsertidel ja aiareisidel, ja tunnen, et isegi tema vanuses võib olla hingelt noor.

Aastate mõttes olen jõudnud keskeani. Samas tunnen, et olen paremas vormis kui kunagi varem! Naised, soovitan sama, mida soovitas Eesti Naise lugu: tuleb leida endale sobiv trenn, et keha enneaegu üles ei ütleks. Jõudu peab tegema, tugev peab olema – mitte ainult vaimselt, aga ka füüsiliselt. Mina kavatsen elu nautida ka 80aastaselt! Piret

Ämmadest ja muust

Mind kõnetas artikkel ämmadest. Minul sellist ämma küll ei ole, aga lähitutvuskonnast ja veidi oma lapsepõlvestki selliseid siiski tean, nii et kahjuks tuleb väga tuttav ette. Peaksin ise sellest õppust võtma nii praeguseks kui ka tuleviku tarbeks, oma pojale mõeldes.

See on tore, kuidas ajakiri meeleolu suunab! Jüri Krjukovi jutt tekitas mõnusa nostalgia. Tean teda mõnest oma lapsepõlve lasteetendusest, aga eelkõige „Kuulsuse narride“ kaudu. Nii kahju, et ta nii varakult-noorena meie hulgast lahkus! Nii südamlik jutt, et jäin tänu nendele ajakirjalehtedele veidikeseks istuma ja mõtisklema-mõnulemagi. Jaana

Põnev mehelugu

Eesti Naises on alati palju huvitavat lugemist, aga selle ajakirja lemmiklugu oli minu jaoks Rain Lõhmusest. Meeldib, et ajakiri oskab üllatada inimeste valikuga. Väga huvitavad mõtted, eriti mis puudutab elu lähitulevikus. Kui vaatan oma lapsi, siis mõtlen tihti, millises maailmas nemad keskikka jõuavad. Tundub, et väga ruttu on muutumas väga palju. AIst tean liiga vähe, nii et natuke raske on isegi ette kujutada, kui palju roboteid hakkab tulevikus kodudes ringi vurisema. Kuid ma ei kahtle, et isegi mina näen seda suurt muutust veel oma silmaga. Helen

Kirjuta ja võida auhind!

Kõigi vahel, kes jagavad meiega oktoobrinumbrist inspireeritud mõtteid, läheb loosi kaks väärtuslikku auhinda:

> paljude lemmikbrändi Marimekko kaunis oliiviroheline klaasvaas;

> Eesti Naise köögitoimetaja Lia Virkuse menuk „100 Eesti Naise parimat rooga“ (36.99).

Septembrinumbrist kirjutanute vahel loosisime auhinnad välja nii: kauni raamatu „Aeg. Teekond nimega Naine“ saab Jaana ja Eesti Naise juubelipusa Tiina. Palju õnne!

NB! Auhindade loosimises osalevad kirjad, mis on saabunud enne 12. kuupäeva! Kirjuta aadressil [e-mail] või Eesti Naine, Narva mnt 13, 10151 Tallinn.