Olgu inimene elu alguses, keskel või lõpuosas, ikka proovib ta mõistlikult „ära olla“. Mis aga igapäevase „mõistlikkuspüüde“ juures tihti tähelepanuta jääb, on käimasoleva elu erakordsus – kõigi selle võimalustega. Neid hakatakse tavaliselt tajuma alles siis, kui tuleb otsa vaadata oma olemasolu lõpule. Nii teadus kui müstikud sedastavad veenvalt, et lühiajalises perspektiivis kipume rohkem kahetsema oma tegusid ja pikaajalises perspektiivis seda, mis jäi tegemata.

Jaga
Kommentaarid