„Mulle meeldib, et Eestis on turvaline: ma saan jalutada öösel üksi rahulikult koju ja mul ei ole siin hirmu, mis on erakordne. Samalaadne hirmuvaba tunne oli mul Jaapanis. See turvalisuse tunne on oluline, see on mingi teistlaadi vabadus kui saad kuskil linnas öösel üksi jalutada ja tajud, et sulle pole ohtu,“ toob ta välja Eesti puhul häid ja meeldivaid asju ning lisab, et mündi teiseks pooleks on eestlastel tihtipeale avalduv kannatavalt kurblik olemus.

On asju, millega tal on ka keeruline olnud. „Olen sellest põlvkonnast, kus vanaema ütles mulle: „Pill tuleb pika ilu peale!“ – ja see on kohutav asi, mida lapsele öelda. See halvab sind. Seda ei tohiks teha. Ja ma tunnen, et selline mõtlemine ja suhtumine ei ole siit päris välja juurdunud. Selle mõtte peaks vahetama ära: LILL TULEB PIKA ILU PEALE – siis hakkab midagi kasvama kui sul on palju ilu ja rõõmu.“

„Olen tänulik, et mul on koht kuhu põgeneda. Kus on loodus. Eesti on nagu mingi naljakas koobas, kuhu ma saan vahepeal peituda ja olla ära ning mul on hea meel, et ma tulen sellisest kohast, kus ma saan rahus olla. See on privileeg. Ma ei tahaks näiteks ameeriklane olla. Olen siin üles kasvanud ning Eestisse tagasi tulemine on äratundmine, mis tekitab minus rahu ja seda rahu on vaja,“ tõdeb Kris.

*

Kris Lemsalu on kunstnik, kelle loomingut on esitletud näitustel Eestis, Austrias, Ameerikas, Mehhikos, Ühendkuningriidis, Tšehhis, Taanis, Saksamaal, Itaalias, Soomes, Rumeenias ja mujalgi ning tema teoseid on mitmes muuseumi-ja erakogus.

Ajakirja Eesti Naine podcastis „Iga naine on lugu“ tuleb lisaks kunstile juttu veel tema nomaadlikust eluviisist ja elust mitmetes eri maades, isikupärasest stiilist ja kuidas oma riietes kodus olla, sotsiaalmeediast kui põrgutulest, NYCi Jungi raamatukogust ja Veneetsia biennaalist, väravate loomisest ja muustki.

Jaga
Kommentaarid