„Ise silmanähtavalt kohutavates valudes, muretses ta haiglavoodis lamades ikka mu hajameelsuse pärast.“ Jüri Krjukov oleks saanud täna 70aastaseks

1970ndail startinud põlvkonna tähtnäitleja Jüri Krjukov oleks saanud tänavu 5. septembril 70aastaseks. Jüri Krjukov jäi igavesti 43aastaseks. Unustamatut sõpra ja kolleegi meenutame koos Kersti Kreismanni ja Elle Kulliga.

Minu mälus püsib viimseks jäänud kohtumine temaga. Juuni alguspäevil 1997, Draamateatri suvelavastuse „Esiema needus“ kontrolletendusel. Istusin saalis, kui Jüri Krjukov tuli ja tervitas naeratuse ja käeviipega, mis tähendas küsimust, kas tohib kõrvaltoolil istet võtta. Teadsin, et pärast kõrivähi lõikust on Jüril artikuleerimistakistus. Ma ei osanud olla. Tundus kohatu midagi öelda või küsida. Lava keskmes troonis must surnukirst – võllanaljana, nagu Mati Undi lavastustes ikka. Jüri päästis mu raskest vaikusest. Osutas naerdes kirstu poole, püüdis välja öelda lauset, millest ma alles teisel katsel aru sain: „Näe, kirst laval, hakkab nalja saama...“