Kuulatan sügavalt oma sisehäält

„Igas portreteeritavas on peidus imeline sügav maailm, tähesära, mis meid kõiki ühendab,“ ütleb muusik Anu Taul. Laulja ja laululooja hakkas üha süveneva kuulmislanguse tõttu end väljendama kujutava kunsti keeles, kuid ei jäta ka laulmist.

Kui olen augustikuisel rukkimaarjapäeval teel Anu Tauli kodukülla Uue-Saalusele, kujutan ette, kuidas naine istub oma talumaja ees, ta on paljajalu, seljas kirju etniline kleit, uhked juuksed lehvivad vabalt tuules ning ta ehk mängib kannelt ja laulab heleda häälega mõnd rahvalaulu…

Muusiku õuele pöörates näen, et Anu ootab mind kiiges, mis on seotud kase ja noore tamme vahele. Tal on seljas lillast sametist moodsad tunked ja T-särk, jalas kummist plätud. Talumaja asemel on uus maja. Naeratame tervituseks – mina naeran iseenda ettekujutuse üle. Anu naeratus on armas ja hääl tasane, see oli mu kujutlustes sama.