Rajaleidja Eesti kunstis

Üks andekamaid ja omanäolisemaid kunstnikke Karin Luts (1904–1993) pidas terve elu päevikut. Lisaks avaldas ta esimese naiskunstnikuna arvamust ajakirjanduse veergudel, mõjutades sel moel ka sõnaga Eesti kultuuri.

Kui artiklites püüdis Luts lahti mõtestada laiemaid kunstiteemasid, siis päeviku sissekannetes oli ta siiras ja isiklik. „Mees on jõu ja mõistuse, naine ilu ja instinkti sümbolid. Jõud ja mõistus, ilu ja instinkt üheskoos loovad kunstihinge,“ arutles ta. Ja kohe sealsamas: „Naise ilu ja instinkti suurejoonelisus ei saa kulmineeruda iialgi majapidamises ja laste kasvatamises.“

Viimasele tõekspidamisele jäi Luts kindlaks kogu elu, mis kulges läbi Pallase kunstikooli, mitmes kunstivallas tegutsemise, reiside, kohtumiste ja lahkumiste ja eksiiliaastail Rootsis saavutatud loomingulise küpsuse. Kunstnik küll soostus abielluma, säilitas aga alati talle vajaliku sõltumatuse.