Mihkel Raud seigast Marrakechi toidupoes: ma pole end kunagi nii piinlikult tundnud

Kirjanik Ernest Miller Hemingway hinnangul olla igas sadamas vähemalt kaks eestlast. Maailmas on umbes viis tuhat sadamat ja kui igaühes neist viibib pidevalt vähemalt kaks eestlast, teeb see kokku umbes 10 000 sadama-eestlast. Raske pintsliga liialdus, selge see, aga tore kõigest hoolimata.

Kuigi me oleme seda tsitaati harjunud tunnustusena tajuma, peaksime Hemingway sõnadesse siiski veidi ettevaatlikumalt suhtuma ja neid igal võimalusel mitte õhku viskama. Nimelt oli Hemingway mõte pigem negatiivse tooniga ja kes ei usu, avab teose „Kellel on ja kellel pole“ ning loeb ise:

„Neljanda kai ääres seisab 34-jalaline jaulitaglasega jaht kahega neist kolmesaja kahekümne neljast eestlasest, kes maailma eri paikades 28- kuni 36-jalaste paatidega ringi purjetavad ja Eesti ajalehtedele artikleid saadavad. Need artiklid on Eestis väga populaarsed ja nende eest makstakse autorile üks dollar kuni dollar kolmkümmend senti veeru eest. Need lood paiknevad ajalehtedes seal, kus Ameerika ajalehtedes asuvad pesapalli- ja jalgpalliuudised, ja ilmuvad pealkirja all „Meie kartmatute rännumeeste saagad“. Igast käidavamast lõunamere jahisadamast võite te leida vähemalt kaks päikesest põlenud ja soolast pleegitatud juustega eestlast, kes ootavad raha oma viimase artikli eest. Kui see kohale jõuab, sõidavad nad järgmisse sadamasse ja kirjutavad järgmise saaga.“

Ei midagi surmavalt kriitilist, aga ülevoolavalt positiivset kah mitte. Aga et eestlased sind ka kõige kaugemas maailmanurgas kummitada võivad, on tõsi mis tõsi.

Sellest on nüüd möödunud aastaid ning suurem häbi on möödas. Aga