Mis värvi on armukadedus?

Tundemaailmad sõltuvad kontekstist. Saksa etnoloog Ira Spieker osutab: „Sõltuvalt ajaloolis-kultuurilisest taustast kujunevad tundereeglid, mis määravad, kes tohib millisel ajahetkel, millisel hulgal ja millisel viisil mingit emotsiooni väljendada või vastupidi, seda mitte teha.“ Sageli väljendavad kultuurisidusust ka kujundkõnes tunnetele omistatud värvid. Näiteks eesti rahvapärases kõnepruugis võib inimene muutuda kadedusest nii siniseks kui roheliseks. Roheliseks või siis lillaks saab väidetavalt minna ka vihast. Kui eestlastele on tuttav must masendus, siis angloameerika kultuuriruumi keelekasutuses seostub kurbuse ja rusutusega sinine. Samuti võivad värvid viidata ihaldusväärsetele loomuomadustele, näiteks ühes neidude repertuaari regilaulus leidub meelisklus: „Metsas on mehed mõnusad, puu otsas poisid punased, kaasikus on kaasad kallid, aavikus on peiud armsad!“ (Paistu, 1894).

Shakespeare’i tragöödias „Othello“ kirjeldab Jago armukadedust rohelisesilmse koletisena. Ent eesti pärimuses armukadedusel selget värvust välja ei joonistu. Kas see tähendab, et meie esivanemaid armukadedus ei vaevanudki? Võrdluseks väärib märkimist, et seda tunnet ei tunta ka tänapäeval kõikjal maailmas ühtviisi. Vestlesin ükskord Põhja-Keenias samburu hõimu naistega, kelle kogukonnas on tavapärane mitmenaisepidamine. Neid ajasid eurooplaste armukadedusprobleemid naerma, kuna nende sõnul teeb see, kui mees mõne kaasnaise majja toob, esimese naise elu hoopis kergemaks ja huvitavamaks. Siis on ju hea omavahel koduseid töid jagada ja mõtteid vahetada. Kui lisasin, et minu kodumaal loodab enamik naisi leida abikaasat, kes oleks ühtlasi hingesugulane, naersid nad jälle ja väitsid, et pole võimalik, et mees mõistaks naise hingeelu. Ka Tansaania mosleminaistega tuli juttu armukadedusest. Mõned mainisid, et neid ei häiri teadmine, et nende abikaasa kaasnaistega magab, küll aga vihastab see, kui mees soetab ühele neist midagi hinnalisemat kui teistele.