Krisi sõnul on kunst on nagu mäng: „See ongi see, kuidas ma elan – teen mängides tööd ja elan päris mängleva kergusega. Jälgin ka huviga inimesi ning olen avatud uuteks koostöödeks, lähitulevikus tahaks teha Inglise kunstniku Sarah Lucasega pikema koostööprojekti. Loomingulises koostöös tekib teistlaadi lähedus, see on intiimsem. Mulle meeldib see moment kui koos luues saad inimesega lähedasemaks – siis kasvatad sõprust ja omavahelist sidet.

Näiteks eelmisel aastal kutsusin oma sõbrannat Johanna Ulfsakit, et teeme koos filmi, sest tal on oma pere ja tegemised ning see projekt andis võimaluse rohkelt koos olla. Ja ka talle oli see hea loominguline väljakutse, sest ta on muidu tekstiilikunstnik, aga ma tean, et tal on silma ja tunnetust. Ja nii me reisisime ja filmisime pea aasta jooksul Eestis, Mehhikos, New Yorgis, Bukarestis, Vilniuses – ja see oli ilus aeg, mis tõi meid tagasi väga lähedasteks sõbrannadeks.“ Krisi ja Johanna ühisloomingus sündinud filmi sai näha sel suvel Tartu Kunstimuuseumis isikunäitusel ning film linastub uuesti oktoobrikuus Rootsis Malmös, kuhu kunstnikud selleks puhuks spetsiaalse installatsiooni-kino ehitavad. Krisi loomingut saab veel näha ka Bregenzis, Montrealis, Korsikal ja mujalgi.

„Ma arvan, et mul on kogu aeg olnud mingi absurditunnetus ja huumor kui ellujäämismeetod. Ja nii kiiresti kui oli võimalik läksin ma Eestist ära laia maailma. Mulle meeldib kui ma ei pea rõõmu otsima hauast, vaid et ta on rohkem pinnal. Ja seda ma olen kogenud kui ma olen teistes kohtades pikemalt elanud. Rõõmu hoidmine on suur töö ja kui see mul vahel käest ära libiseb, siis ma olen sellest väga teadlik ning hakkan seda jälle otsima, mul on selleks oma meetodid ja viisid. Rõõm on minu lemmikseisund.

Elus käib kõik lainetena ja ei saa kogu aeg rõõmus olla. Ma teen praegu ühte tööd nimega valgusfoor – elus on ka nii, et sa oled kas punases, kollases või rohelises. Kui suudad end adekvaatselt analüüsida, siis saad aru, mis on puudu ja mis üle. Aastate jooksul on mul tekkinud mitmed rõõmu loomise meetodid, mõned on tervislikud, mõned ebatervislikud.

Tervislikest rääkides, siis ma olen viimasel ajal hakanud palju sporti tegema. Covidi-laine ajal hakkasin poksimas käima, mul on NYCis väga lahe poksitreener Krush. Ma kõnnin meeletult pikki vahemaid, Brooklynist Manhattanile ja tagasi. See on hea viis lahendada asju – ma kõnnin niikaua kui ma olen leidnud lahenduse mingile probleemile või millelegi, mis häirib, kõnnin niikaua kuni see kukub maha. Kindlasti ka tantsimine, saun, igasugused veeprotseduurid ja ujumine, ma olen nagu vee-elukas,“ räägib Kris oma elus ühest olulisimast teemast ehk rõõmsusest ja selle loomisest.

Küsimusele, miks ta on kunstnik, vastab Kris: „See on üks väheseid elualasid, kus lastakse veel olla. Ma loon oma maailma. Ma ei nõustu väga paljude asjadega selles ettekirjutatud maailmas, ma ei loonud seda sellisena, aga mul on võimalus luua oma maailma. Olen natukene ka elukunstnik, selles mõttes, et ma olen õppinud selgeks keraamika ja sellega seonduva – ja ma olen selles hea. Kuidagi olen sattunud ka galeriide ja kunstiäri keerisesse, see on mind aidanud finantsiliselt, aga see on lihtsalt tööriist selleks, et ma saaksin elada sellist elu nagu ma tahan elada ja veeta aega nende inimestega, kellega ma tahan koos olla, teha mis ma tahan, oma maailma luua ja sinna inimesi kutsuda – ja kuidagi see on aktsepteeritav, sest et: „Ta on ju kunstnik..“ Nii et minu jaoks on kunst oma maailma loomine,“ muheleb ta.

Ajakirja Eesti Naine podcastis „Iga naine on lugu“ tuleb kunstnik Kris Lemsaluga juttu veel tema nomaadlikust eluviisist ja elust mitmetes eri maades, isikupärasest stiilist ja kuidas oma riietes kodus olla, sotsiaalmeediast kui põrgutulest, NYCi Jungi raamatukogust ja Veneetsia biennaalist, väravate loomisest ja muustki.

*

Kris Lemsalu on kunstnik. Ta õppis Eesti Kunstiakadeemias keraamikat, täiendas end Taani Disainikoolis ja Viini Kaunite Kunstide Akadeemias. Tema loomingut on esitletud näitustel Eestis, Austrias, Ameerikas, Mehhikos, Ühendkuningriidis, Tšehhis, Taanis, Saksamaal, Itaalias, Soomes, Rumeenias ja mujalgi ning tema teoseid on mitmes muuseumi-ja erakogus. 2019. aastal esindas ta Eestit 58. Veneetsia kunstibiennaali Eesti paviljonis. Tema esindajateks rahvusvahelisel kunstiturul on Temnikova & Kasela Galerii. Kris Lemsalu tööd on tunnustatud Noore kultuuritegelase preemia, Eesti Vabariigi kultuuripreemia, Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti aastapreemiaga. Ta on teinud koostööd paljude kunstnikega, teiste seas näiteks maalikunstnik Tiit Pääsuke, muusik Kyp Malone, tekstiilikunstnik Johanna Ulfsak, skulptor Edith Karlson jt.

Oma loomingus kasutab ta materjalina peamiselt portselani, karusnahka, villa, silikooni, leidobjekte, muusikat, videot ning ka perfomance’it. Kris Lemsalu loomingut iseloomustab tähelepanu koloriidi- ja pinnaefektidele, huvi arhetüüpsete ja sümboolsete motiivide vastu, irooniline ja refleksiivne suhe oma vahenditesse, lavastuslikkus ja absurdimaiguline huumor. Nomaadliku eluviisiga kunstnik elab ja töötab Eestis, New Yorgis, Viinis, vahel ka Mehhikos ja Jaapanis ning mujalgi.

Marcella Bali tooted leiad marcella.ee e-poest. Sooduskoodiga „Naine10“ on tooted Sinule 10% soodsamad!

Jaga
Kommentaarid