Suudad kaaslast ka sõnadeta mõista? See on põhjus, miks tasuks aeg-ajalt ikkagi üle küsida

Sageli peetakse partnerite või sõprade suurima läheduse märgiks seda, kui nad suudavad mõista teineteist sõnadeta. Ent mitteverbaalse suhtluse tõlgendused on ajas ja ruumis muutuvad.

Aastaid tagasi istusin ühe Põhja-Keenia hõimuküla keskplatsil ja jälgisin inimesi. Too mees, kellega vestlesin, teadis pea iga mööduva naise kohta, kes on abielus, kellel on lapsed, kes on lesk. Tema jaoks sisaldas kohalike naiste käitumis- ja riietumismaneer kultuurikoode, mida ta luges kui avatud raamatut. Eestiski annab näiteks rahvariide triibuseeliku muster mõnes piirkonnas teadjatele jätkuvalt edasi sõnumeid selle kandja staatuse kohta. Ent samalaadset kultuurisidusat teavet edastavad ka žestid, näoilmed, pilgud, kehaosade asendid, puudutused, kusjuures needki tähendused võivad oleneda inimese soost.

Lisandub usundiline mõõde. Näiteks surnud lähedase ilmumist unes, hingeloomaks peetud looma nägemist või koputuse kuulmist tõlgendatakse kohati jätkuvalt kord kaitsena, kord hoiatusena, ent igal juhul sihipärase suhtlusena. Sõnumi lahtimuukimine toimub teabe vastuvõtja peas vastavalt tema uskumusmaailmale ja kultuurikontekstile. Järgmine kogemuslugu pärineb ajast, kui armumaagiasse uskumine oli üpris tavapärane: „Eks ennemalt ikke tehtud neid tükka, süedeti nõidust sisse. Üks poiss tahtis mind, andis mulle laadal kringli, ilus saiakringel. Ei mina söönd, viskasin Võtikvere jõkke. Kui koerale annad, siis koer akkab järele käima, mitte maha ei jää. Mul omal õli [teenija]tüdrik. Koer õli tema tehtud kaku ära söönud, ei enam saand kudagi, muudku ajasin tüdriku minema – koer käis järsku järel ja nuuskis [seeliku]saba alt.“ (Torma, 1938)