KUULA | Liibanonis töötav eestlanna: südamest loodan, et rahu saabub taas piirkonda

Elisabeth Viinalass on viimased neli aastat elanud Liibanonis. Ärevast regioonist Eestisse naasnud naine räägib podcastis nii tööst pagulastega kui ka kohalike argipäevast. Isiklik mälestus on tal ka 2020. aasta Beiruti sadamaplahvatusest, kus hukkus üle 220 inimese.

Beirutis töötab Elisabeth projektijuhina Eesti MTÜ-s Mondo, mis on arengukoostöö ja humanitaarabi organisatsioon. Magistrikraad on tal rahvusvahelise julgeoleku ja õiguse alal.

Elisabethi sügavam huvi Lähis-Ida regiooni vastu algas juba keskkoolis. Ta alustas vabatahtlikutööd Palestiinas, kuid viimased aastad on pühendunud Liibanonile. Lõunanaabriks Iisrael, põhjas-idas Süüria, on Liibanon keerulises olukorras. Riiki on tulnud üle miljoni pagulase Süüriast, sadu tuhandeid Palestiinast. Üle 80% elanikkonnast elab allpool ametlikku vaesuspiiri, inimesed on hädas oma põhivajaduste katmisega. Sealjuures on Liibanon ääretult kaunis ja mitmekesine: reisihuvilisi ootavad nii suusakuurortid kui liivarannad, imeline toit ja kohalik vein.

Kuigi kohtusime Elisabethiga saate salvestuseks vaid mõni nädal tagasi, on selle ajaga sealkandis palju muutunud. Elisabeth, kes toimuvat hoolega jälgib, võtab peamised arengud kokku nii: „Veidi enam kui nädal pärast meie intervjuud (27. juulil) toimus rünnak Iisraeli poolt okupeeritud Golani kõrgendikel, kus sai tabamuse jalgpalliväljak ja surma 12 Süüria Druze’ide kogukonda kuuluvat last ja noort. Ehkki Hezbollah eitas kategooriliselt oma osalust selles rünnakus, pidas Iisrael neid süüdlaseks ning viis läbi vasturünnakud. 30. juulil sai tabamuse Dahieh linnaosa Beiruti lõunaosas, mis tappis Hezbollah’ kõrge juhi Fuad Shukri ning kolm tsiviilisikut, kellest kaks olid lapsed ^[1]. Päev hiljem hukkus Teheranis (Iraanis) Hamasi liider Ismail Haniyeh. Iraanis toimunud rünnakut ei ole Iisrael ametlikult omaks võtnud ^[2].

Sellega seoses on Iisraelis nüüd oodata Iraani ja Hezbollah vasturünnakut. Hezbollah juht Hassan Nasrallah sõnas oma hiljutises kõnes, et nad lasevad Iisraelil oodata ja see on osa kättemaksust. Samal ajal on USA viinud oma sõjalaevad piirkonda ja valmis Iraani ja Hezbollah rünnakut tõrjuma ^[3]. Samuti kinnitati taaskord 3,5 miljardit Ameerika dollarit sõjaväelist abi Iisraelile ^[4].

Lisaks poliitiliselt ärevale olukorrale on muresid muidki.

Lisaks poliitiliselt ärevale olukorrale on muresid muidki: „12. augusti hilisõhtul leidis Süürias aset järjekordne maavärin, mille tugevuseks mõõdeti 4,8 magnituudi,“ meenutab Elisabeth. „Teadaolevalt see endaga suuri purustusi ega hukkunuid kaasa ei toonud, kuid seda oli tunda mitmetes piirkondades lähiregioonis, sh Liibanonis. Paljudes inimestes äratas see mälestused 2023. aasta maavärinatest ja tõi kaasa uue suure paanikalaine ^[5].“

Mis puudutab Elisabethi naasmist Liibanoni, lükkab Elisabeth oma piletite tühistamist muudkui edasi. „Küsisin taaskord nõu kahelt Liibanonis resideeruvalt ja rahvusvahelises organisatsioonis töötavalt tuttavalt. Mõlemad ütlesid, et kolme nädalaga võib veel palju muutuda. Ilmselt jääb mul seekord küll Liibanoni minemata, kuid südamest loodan, et peagi taas algavad rahuläbirääkimised Hamasi ja Iisraeli vahel viivad lõpuks tulemusteni ja rahu saabub taas piirkonda!“

Vaata kindlasti ka Elisabethi fotosid Liibanonist, et saada aimu sellest kirevast riigist.