Tiina Saar-Veelmaa: me elame Alfa-generatsiooni ajastus ja kõik peavad sellega toime tulema

Psühholoog Tiina Saar-Veelmaa räägib Eesti Naise podcastis „Iga naine on lugu“ X-, Y-, Z- ja Alfa-generatsioonidest ning nende vaadetest elule ja tööle.

Ligi veerand sajandit tööõnne uurinud psühholoog teeb väikese ülevaate erinevatele generatsioonidele, eelkõige just tööelu vaatevinklist. „Mind on huvitanud tööelu uurimine alates X-generatsioonist (u 1965-1980), kelle ajastut iseloomustab eelkõige selline mõtteviis, et ma teen sulle tööd, sa anna mulle tasu. Tööelu oli reeglipärane ning tihti töötati ka ühel kohal terve elu ning see määras ka inimeste ootused elule. Tööstusajastuga tulid ühiskonda ülemuse-alluva võimusuhted, nii et X-generatsiooni töötajad ootasidki käske ülevalt poolt, elu oli ülesehituselt mõneti konventsionaalsem, planeerivam, ettevaatlikum.

Iga täht edasi läks asi avatumaks ja vabamaks ning teatud mõttes võrdsemaks. Y-generatsiooni ehk milleeniale (u 1981-1996) iseloomustab see, et elu läks vabamaks. Eestisse jõudis kapitalism, inimesed muutusid ettevõtlikumaks ning said aru, et nende tegemistest sõltub midagi. Z-generatsioon ehk zoomerid (u 1997-2012) on vägagi mõjutatud tehnoloogia arengust ja globaliseerumisest, internetiajastust ja sotsiaalmeediast ning sealt tulevad ka vaimse tervise teemad ja erivajadused töökohtadel.

Kui X- ja Y-generatsioonidele ütles tööandja, et mida sa tegema pead ja sina täitsid käsku, siis juba Z-generatsioonist läks teistpidi ning varasema töökultuuriga harjunud inimesed kurtsid, et nüüd nad tulevad ja nõuavad,“ muheleb Tiina Saar-Veelmaa.

„Minu meelest on väga huvitav Alfa-generatsioon (u 2013-2022), kelle kohta öeldakse, et nad sünnivad mobiiltelefon käe küljes, aga teisest küljest on nad ka hästi mitmekülgsed. Neile on iseloomulik näiteks sellised nähtused: haridus ei tule enam koolist, vaid pigem meediast; terviseteadlikkus on teema – neil võivad olla igasugused eripärad, talumatused ja allergiad, aga samas on nad ka keskkonnateadlikud; nad võivad olla multitalendid, aga samas vajavad väga juhendamist ja mentorlust.

Aga sisuliselt ei ole vahet, millal keegi on sündinud – me elame kõik Alfa-ajastus ja kõik peavad sellega toime tulema. Kuidas tehnoloogiat enda hüvanguks ära kasutada, kuidas elada säästlikumalt ja kõigi jaoks on maailm on maailm nii keeruline, et me vajamegi mentoreid ja kaasteelisi, kes meid juhendaks mingites küsimustes, millega me ise hakkama ei saa,“ näeb ta maailma ja kultuuri pidevat muutumist loomuliku nähtusena.

Juhtimine on ajas lahkemaks muutunud

Kui varem olid töökohtadel hierarhilised süsteemid ja ülevalt-alla käsud, siis nüüdseks on edukates ettevõtetes ülemustest ja bossidest saanud liidrid ning aktuaalne on kaasav ja ühisloominguline lähenemine: „Organisatsioonikultuur ja juhtimine vajab tänapäeval täiesti teistsuguseid lähenemisi ja viise kui aastakümned tagasi. Näiteks on praegu aina rohkem levinud kaasav juhtimine, kus küsitakse töötajate ja ekspertide käest kuidas olukordi ja probleeme lahendada, igaühel on tiimis täita oma roll ning võimuga juhti polegi vaja.

Kaasaaja juhtimine on eeskätt lahke. On väga suur vahe, kas sa oled juht, kes oma nõudlikkuses alandab inimesi, või sa oled lahkelt nõudlik juht, kes näeb inimest enda ees ja aitab tal ka tema elu unistusi täide viia ning koos loote väärtust. Kõik uuemad juhtimisparadigmad räägivad sellest, et tänapäevase eestvedaja põhiroll on aidata leida tähendust töös – ehk siis missioon, miks me koos oleme ja kelle elu me paremaks teeme; ja kuidas seda tehakse – aidata inimestel leida neid parimaid viise, mitte dikteerida ja kontrollida. Kontrollipõhine juhtimine on nüüdseks tõesti taandumas, aga muidugi on endiselt ka vana töökultuuriga kohti, kus arvatakse, et käsutamine ja kontrollimine ongi juhtimise osa.“

Küsimusele, et kuidas lahendada generatsioonide vaheliste vaadete vastuolu näiteks olukorras, kus juht on vanema ja töötaja noorema generatsiooni ja suhtumise esindaja, sõnab Tiina enesekindlalt: „Kui juhid ja ettevõtjad pole rahul sellega, kuidas noored töökohal käituvad, siis ainus, mida nad saavad teha, on vaadata peeglisse – mida nad on jätnud tegemata?

Juhi ja tööandja töö on kujundada töötaja teekond: alates sellest kui inimene töökohale kandideerib – tihtipeale ei anta näiteks tagasisidet ning sellega on kandideerimiskultuur suuresti nässu keeratud; kas on töökohal olemas sisseelamisprogramm; kas inimesi on koolitatud ja ettevõtte väärtuste ja looga kurssi viidud ja nii edasi. Hea näide on teeninduskultuur: suviste teenindajate pealt on näha, kuidas tööandja on temaga tegelenud, kas teenindaja on lihtsalt jalad, kes toovad sulle toite, või ta on uhke selle koha üle, kus ta töötab, teab selle lugu ja mõtleb nagu omanik, tal on väärikus ja hea suhtumine. See on kurb kui ei investeerita inimestesse.

Minu meelest saavad noored hakkama ülivingete asjadega! Olen saanud noori nõustada ja vaatan ka oma laste pealt – nad on supertublid. Ja kui midagi juhtub, peab vaatama, miks ta nii käitus, kas seal on mingi ebamugavus all, mis paneb teda valskusega või hoolimatult käituma. Aga kui tööandja on omalt poolt pakkunud hea keskkonna, siis minu meelest saavad noored küll kõikide asjadega hakkama ja teevad oma tööd uhkusega. Tihti on pigem töökultuuri disain tegemata jäänud, ei mõtestata ka seda, et keda me siia tööle võtame ja mida tema vajab. Oluline on rollivahetus – juht peab end alati panema töötaja kingadesse. Töösuhtlus on alati läbirääkimine: meie vajame sellist tulemust, mida sina vajaksid, et seda teha, kuidas me saaksime sind toetada, et sa saaksid seda teha ja see teostuks. Mentorlus ja kaasteeline on töötaja jaoks väga oluline. See on nagu looduseski – mida külvad, seda lõikad.“

Lisaks erinevatele generatsioonidele ja tänapäeva töökultuurile tuleb ajakirja Eesti Naine podcastis „Iga naine on lugu“ juttu veel tööõnnest ja karjäärist, läbipõlemisest, ülemaailmsest FOMO-st ja võrdlemismajandusest ning rattas elamisest, tundekasvatusest ja noortest.

*

Tiina Saar-Veelmaa on psühholoog ja tööõnne uurija, kes on 23 aastat pühendunud teemale kas ja kuidas oma karjääris ehk rahuldustpakkuvas eneseteostuses leida rõõmu. Psühholoogiat õppis ta Audentese Ülikoolis, Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonnast pärineb tema magistrikraad ning ta on end täiendanud väga paljudes psühholoogiaga seotud valdkondades ja teemades, alates Soomes õpitud Meisner tehnikas näitlejaõppest kuni psühhodraama, perekonstellatsioonide ja superviisorluseni.

Tiina on ka Eesti Kunstiakadeemia külalislektor, ajakirja Edasi kaasautor, ta on kirjutanud seitse raamatut, viimati ilmus tema sulest luulekogu „Kas ma ütlesin moonid“. Kolme tütre ema hobideks on kirjutamine ja lugemine, loodus ja aiandus ja permakultuur, kaasaegne kunst, näitlemine, väärtfilmid, jazztants ja pilates. Ta on startup-i HappyMe asutaja ja tegevjuht.

Marcella Bali tooted leiad marcella.ee e-poest. Sooduskoodiga „Naine10“ on tooted Sinule 10% soodsamad!