„Mulle jääb alatiseks meelde helgus ja südamerahu, mida ta toona nii selgelt edasi andis.“ Surma-uurija Karl Käsnapuu lähedase lahkumisest

Tol korral istus Papa elutoa sohval, kui me Mammaga köögis vestlesime. Tavaliselt jõime teed kolmekesi.

Uksest sisenedes olin veidi ehmunud, nähes Papat esimest korda elus ajamata habemega. Alati viisaka härrana istus ta nüüdki sirge seljaga, kuid tema hägused silmad olid teistmoodi – need vaatasid justkui ruumist läbi, kuhugi kaugemale. Ta tundus unelevat, nii et toas toimuv ei läinud talle põrmugi korda.

Käisin vanavanemaid teisest linnast külastamas umbes korra kuus. Mammal oli juba pikemalt probleeme mäluga, aga koos tulid nad tublilt toime. Kuigi seekord Papa vestluses ei osalenud, oli tore rõõmsameelse Mammaga suhelda.