KUULA | Tiina Saar-Veelmaa: maailm ei luba meil enam elada lollina

Psühholoog ja tööõnne uurija Tiina Saar-Veelmaa räägib ajakirja Eesti Naine podcastis sellest, miks me oleme kogu aeg rahulolematud enda, oma elu ja maailmaga.

„Diagnoos inimkonna praegusele seisundile on ülemaailmne FOMO (fear of missing out ingl k) ehk hirm ilma jääda,“ tõdeb psühholoog küsimuse peale, et mis on tänapäeva inimeseloomal häda. „See on minu tagasihoidlik tähelepanek, mis ei pretendeeri ainutõele. Meil on igal hetkel võimalus võrrelda end teiste inimestega, kui soovime, siis ka kümme aastat vanemate ja noorematega. Ja sellest ongi tulnud selline lugu, et me kogu aeg hindame – et kus meie seal võrdluses oleme ja see lükkab inimeses stressihormooni kortisooli taseme üles. Me elamegi võrdlusmajanduses ja teine osa on siis selline mulje majapidamine. See viib meid keskmest eemale ja kogu aeg on põhjust rahulolematu olla.

Kui ma olin noor, siis ma oskasin end võrrelda naabrilaste ja klassikaaslasega, aga see oli kõik. Aga nüüd on avatud kogu ülemaailmne skeene, kus saad end võrrelda kõikide eludega, kõikide võimalustega. See tekitabki ülemaailmse FOMO,“ räägib Tiina Saar-Veelmaa.

Teine raju nähtus ühiskonna vaimse tervise rindel on tema sõnul see, et elu on tänapäeval nagu kümnevõistlus: „Enam ei piisa sellest, et oled ühel alal asjatundja või tubli. Nüüd pead olema suurepärane oma töös, arenemishimuline, siis sul peavad olema ägedad hobid, sa pead kindlasti olema täiesti super lapsevanem, muidugi ka ilus ja nooruslik, rikas ja rahatark, edukas ja teadlik, ka ühiskondlikult aktiivne ja nii edasi. Suvel mul sellist tunnet ei ole, aga vahel on sügisel, talvel ja kevadel selline tunne, et juba hommikul ärgates olen võlgu, kalender ajab üle, et nii palju asju on vaja saavutada, lisaks arved tasuda, e-kirjadele vastata, kohustused täita. Kõikides nendes erinevates kategooriates on vaja teha. See on hullumeelne!“

„Üks tegur, mis seda kõike põhjustab, on see, et ma ei tea millisel hetkel keegi otsustas, et kiirus on äge? Et kui keegi ütleb, et tal läheb kiirelt, siis rahunetakse maha, et ta on edukas ja tal läheb hästi. Ka see üha suurem pealekruvitud tempo – näiteks, et täna ilmub raamat ja homme on ta juba odava väljamüügi laual – see on absurdne kiirus. Samamoodi käib tänapäeval infovahetus sekunditega kuskil sõnumiaknas ja kirjavigadega. Me oleme selles rattas ja sellest üksi välja astuda on maru keeruline ning võib olla lausa valulik, sest kui sa oma kogukonnast liialt eristud, siis sa võid tunduda veidrik ja me ei taha ju ilma jääda oma lähedastest. Nii et see on üks suur müsteerium, et miks selline rabelev ülehõivatuse ja ülekiirustamise maailm on muutunud meie normiks, sest selline eluviis lükkab kogu aeg kortisooli põhja ning meie närvisüsteem arvab seetõttu kogu aeg, et appi ma suren,“ arutleb Tiina tänapäevase tõmbleva eluviisi mõjudest inimesele.

Hea uudis on see, et moraal on arenev nähtus

Tiinal on ka mõte, kuidas sellisest olukorrast välja pääseda: „Me saame kogu aeg saada paremaks ja eetilisemaks, sest moraal on arenev nähtus. See algabki sellest, et me sisemiselt hakkame seda taunima ja saame aru, et see pole tervislik. Ma usun, et meid aitaks näiteks liikluse metafoor: liikluses me saame ju aru, et kiirustamine põhjustab avariisid ja õnnetusi ning erinevad liiklejad liiguvad erinevate tempodega, liigne kiirustamine võib olla ka fataalsete tagajärgedega osapoolte jaoks. Ega see muu elu kiirustamine ei erinegi liiklusest.

Nii et kõigepealt tuleb meil see taunida, et see on halb, panna halvaks tooniks seda rabelemist ja kiirustamist, saada aru, et see tekitab selliseid halbu tsentrifugaalefekte, mis mis tõmbab kaasa sind ümbritsevaid ja rikub ka nende tervist, tekitab pinnapealsust ja tobedaid vigu. Ja siis on sinna peale lihtsam tekitada uued ühiskondlikud kokkulepped. Näiteks, et meie firmas ei tülitata inimesi peale ametliku tööpäeva lõppu või puhkuse ajal. Nii me saame paremaks, see peaks olema üks selline suur kollektiivne valgustumine.

Maailm ei luba meil enam elada lollina ega osavõtmatuna. Peame oma meeled hästi erksaks tegema, oma tundlad väga laiali ajama ja küsima rohkemate asjade kohta, et miks me midagi teeme, kuidas saaks paremini. Inimeseks olemise juures ja ka oma karjääri ehk rahuldustpakkuva eneseteostuse juures on oluline ju looming, tähenduslikud suhted ja teineteise teenimine.“

Ajakirja Eesti Naine podcastis „Iga naine on lugu“ tuleb Tiina Saar-Veelmaga lisaks ülemaailmsele FOMO-le ja võrdlemismajandusele ning rattas elamisele juttu ka tööõnnest ja karjäärist, läbipõlemisest, erinevatest generatsioonidest ja tänapäeva töökultuurist, tundekasvatusest ja noortest ning muust huvitavast.

*

Tiina Saar-Veelmaa on psühholoog ja tööõnne uurija, kes on 23 aastat pühendunud teemale kas ja kuidas oma karjääris ehk rahuldustpakkuvas eneseteostuses leida rõõmu. Psühholoogiat õppis ta Audentese Ülikoolis, Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonnast pärineb tema magistrikraad ning ta on end täiendanud väga paljudes psühholoogiaga seotud valdkondades ja teemades, alates Soomes õpitud Meisner tehnikas näitlejaõppest kuni psühhodraama, perekonstellatsioonide ja superviisorluseni.

Tema koolituste peateemadeks on lisaks tööõnnele ka muudatuste juhtimine, arenguvestlused, töötajate värbamine ja motiveerimine, heaolu ja vaimne tervis, klienditeekonna loomine, X, Y, Z ja Alfageneratsiooni erinevused ja ootused elule ning palju muudki.

Tiina on ka Eesti Kunstiakadeemia külalislektor, ajakirja Edasi kaasautor, ta on kirjutanud seitse raamatut, viimati ilmus tema sulest luulekogu „Kas ma ütlesin moonid“. Kolme tütre ema hobideks on kirjutamine ja lugemine, loodus ja aiandus ja permakultuur, kaasaegne kunst, näitlemine, väärtfilmid, jazztants ja pilates. Ta on startup-i HappyMe asutaja ja tegevjuht.

Marcella Bali tooted leiad marcella.ee e-poest. Sooduskoodiga „Naine10“ on tooted Sinule 10% soodsamad!