14 aastat hiljem

„Tore on iseenda vananemisega kaasas käia,“ leiab saatejuht Grete Lõbu. „Vahel arvutan, kui vana ma olen, kui kodulaen saab makstud või mu poeg saab täisealiseks.“

Tulen mööda Õilme tänavat. Sedapidi, juhatab telefonis kaart, on kõige mõistlikum minna parki, kus Grete valis meil kohtuda.

Ma ei tunne ühtegi Õilmet, aga tean, et Grete teab. „Ja ma tean seda tänavat ka – avastasin selle mõni aasta tagasi,“ noogutab ta, kui end pingile sätime. Õilme oli tema emapoolse vanaema nimi: „Minu jaoks oli ta märgilise tähtsusega inimene,“ meenuvad Grete öeldud sõnad.