„Depressioon käitub nagu kummimantel, mida läbib ainult negatiivne, head sõnad kukuvad jõuetult maha.“ Birk Rohelend jagab kolme põhjust, mis päästsid ta elu

Mõnikord tunnen end lugejakohtumistel omamoodi petturina. Põhjuseks on suur osa minu loomingust, kõik see sünge ja terav kraam. Võib-olla kujutan seda ette, aga vahel tunnen, et inimesed tahaksid näha, kes need teosed lõi. Ja peaksin justkui häbenema, et seda autorit pole enam võimalik näidata.

Kurbus ja sügav lootusetus said mu elu osaks nii noorelt, et pidasin neid oma loomulikuks olekuks. Esimest korda tahtsin surra viieaastaselt. Meeleheide tundus lihtsalt nii väljakannatamatu. Terve lapsepõlve jooksul ja aastaid hiljemgi oli lugematult päevi, mil mu peas klõpsas käima katkine grammofoniplaat: ma tahan surra, ma tahan surra, ma tahan surra…

Sellel tundel olid pärispõhjused. Koduvägivald, vanemate lakkamatu tülitsemine, mis tekitas tunde, et ma pole koju ega üleüldse ellu oodatud või tahetud. Ühiskond, mis nägi naise võrdkujuna supermodelle, kellega mul pole midagi ühist. Väikelinna rusuv mentaliteet, mille järgi ainult „normaalsed“ inimesed pääsesid kriitikast. Materiaalse heaolu puudumine, mida ei olnud võimalik varjata, vaid millest tuli õõnsa uhkusega lihtsalt üle olla. Tulevikuperspektiivi ja turvatunde olematus. 21aastaselt kaotasin esimese omal soovil elust lahkunud sõbra. 24aastaselt olin rase, pooleli jäänud haridusteega, tööta ja enda koduta. 30aastaselt olin matnud oma vanemad, lahutanud ja saanud üksikemaks. Tolleks eluhetkeks näis, et saatuse peamine plaan on mind pillutada ühest kuristikust teise.