„Talvel, kui liinilaev ei käi ja püsielanikke on vaid kaks, jääb elu siin seisma.“ Paradiisisaar Tallinna kesklinnas

Pärast jaanipäeva sõitsin Aegnale. Esimest korda elus. Sõitsin külla Ilmarile, keda sõbrad ja tuttavad tunnevad Jukuna. Jukud ei saa kunagi vanemaks kui 21 – just selles eas tuli Juku esimest korda saatesse „Reisile sinuga“.

Juku ei saanud sündides kaasa hõbelusikat ega kaarte, mis oleks talle rajanud tee võiduni. Võit oleks tähendanud turvalist perekonda ja hoolivust. Üles kasvas ta lastekodus, hariduse sai internaatkoolis.

„Kui lastekodust mind kooli viidi, ütles kasvataja kooliametnikule, et see poiss on „Juku, kes tahab käia alati, lipp käes, kõige ees“. See lause oli populaarsest lastelaulust, mida ma nelja-aastasena nii südamesse võtsin, et nutsin seni, kuni mulle lipp kätte anti ja rivvi esimeseks pandi,“ naerab Juku, kes 17aastasena võttis üleöö oma saatuse vormimise enda kätte.

„Lapsena kujutasin ette, et minust saab kas kirurg või kriminaalpolitseinik. Vajalikku haridust mul aga saada ju ei õnnestunud. Selle asemel üritasin õppida tisleriks, sain aga kondiitriks,“ vuristab Juku minutiga ette oma elu linnulennult, kui olen Aegna saarel ta õue peal istet võtnud. Me pole kohtunud peaaegu 30 aastat. Juku oli mu saate stammkunde. Oli ta mängus osaline või lihtsalt publiku hulgas, aga Rakverest ta laupäeviti mitu aastat järjest kohale tuli. Siiras, heatahtlik ja sõbralikum kui kõik teised inimesed kokku. Ta oli alati kõigi lemmik. Õnneks on ta osanud selliseks jäädagi.

20 AASTAT AEGNAL

„Kas te ikka teate, et viibite praegu Tallinna kesklinnas? – küsin