„Kindlasti on ka Austraalias inimesi, kes on introvertsemad ja kellel pole nii palju energiat. Aga ma arvan, et on päris oluline tegur kui sa oled üles kasvanud sellise hirmu puudumisega, et keegi ei ole su vaenlane – võrreldes meie, eestlastega, kellele mingil ajalooperioodil võis oma arvamuse väljendamine ehk vales kohas või valel teemal suu lahti tegemine maksta elu. Austraallastel sellist signaali nende etnose koodis ei ole, sealsed inimesed väljendavad väga vabalt, et mida nad tunnevad ja arvavad, neil on pigem muretu mentaliteet. Kõik need asjad mängivad rolli rahvuse loomuse kujunemisel. Nagu näiteks ka see, et kliimast tulenevalt peavad eestlased olema energiasäästlikumad kui sealse kuuma päikese all elavad inimesed.

Ka maailmas ringi rännates on austraallased on äratuntavad – neis on mingi sisemine sära ja lihtne suhtlemisviis, nad pole arrogantsed ja nende läheduses on kerge olla, nad on tähelepanelikud teiste suhtes. Kui ma neid jälgin, siis mu sisetunne tõdeb, et neis ei ole nii palju seda sisemist võitlust iseendaga, sisemonoloogi ja kahtlusi, neil on lihtsam väljapoole elada.

Austraalia on väga tolerantne riik ja sa leiad oma inimesed sealt üles, sest see on ka väga mitmekesine maa. Aga millega ma siiani veel harjun, on see nende small talk ehk pidev sõbralik jutustamine üksteisega, mis on nende sotsiaalse suhtluse baastasand. See võib olla väga nauditav, aga ma saan aru kui vähe mina seda teen – ma ei ole ses osas kaugeltki mitte tüüpiline austraallane, mul ei tule see iseenesest, et kogu aeg jälgida, et kas ma olen piisavalt sõbralik ja tunnen huvi kõikide seltskonnas viibijate suhtes. See on minu jaoks ka väsitav, sest mulle meeldib üks-ühele suhtlus,“ kirjeldab ta oma kogemust sealse rahva loomusest.

Mis on kõige lahedam Austraalia juures?

„Toit on väga hea! Kõik maailma köögid on seal viimase peal, eriti Melbourne’is, kus on ka maailma parim kohvi! Loodus on põnev. Austraalia on oma pindalalt tohutu suur ja riigi erinevates osades on võimalik väga erinevaid looduskogemusi saada. Rannad on mõnusad, ookeanid on vägevad! See ookeani võimsus on midagi, millega mina ei ole siiani ära harjunud – see tekitab aukartust. Eriti võrreldes Eesti merega, mis on nii vaga. Austraalia kultuurile on omane ka palju väljas ja rannas olemist, koos tegemist, sportimist ja aktiivset eluviisi,“ loetleb Liisa toredusi Austraaliast.

„Üks üllatav tendents on see, et austraallastele soovitatakse juba aeg-ajalt ilma päikesekaitsevahenditeta olla, sest seal on juba meeletu D-vitamiini puudus, just sel põhjusel, et kõik kogu aeg kaitsevad oma nahka ja katavad end päikese eest. Kui minult on seal küsitud, et kuidas sa nii noor ja sile välja näed, siis ma olen vastanud, et see on sellepärast, et ma olen üles kasvanud külmkapis – ehk siin Eesti karges kliimas, kus me selle külma tõttu säilime kauem noored,“ muheleb ta.

„Enda isiklikust vaatevinklist tunnetatuna: kui ma 27-aastaselt Austraaliasse elama läksin, siis minus tekkis mingi rahu – ma tundsin, et ma võin olla mina ise. Mida kauem ma seal elan, seda kriitilisemaks ma sealse suhtes muutun ning seda enam hindan ma Eestit ja Euroopat – just siinse ajaloolilise, kultuurilise ja arhitektuurilise rikkuse suhtes.

Sinna minnes ma mõtlesin, et ah ma olen sellest kultuurist ja arhitektuurist nii läbi imbunud, et mul ongi vaja neid soojasid päevi ja mereranda, päikest ja teistsugust elustiili. Aga nüüd ma igatsen selle kultuurilise mitmekesisuse ja ajaloo järgi. Käisin hiljuti just Pariisis ja sealsete majade vahel jalutamine oli nii nauditav, ma püüdsin endasse sisse imeda seda tunnet, et iga maja näeb ilus välja ja linn on nii pika ajalooga. Austraalias seda aga pole, uusehitised teevad tihtipeale kurvaks, eriti kui tead kuidas on võimalik ilusat linnapilti luua,“ räägib Eesti Kunstiakadeemias sisearhitektuuri õppinud Liisa, kelle jaoks disainmõtlemine on loomulik olek.

Küsimusele, et mida ta eriti Eesti juures armastab ja igatseb, vastab ta: „Mulle on kogu aeg meeldinud Tallinna vanalinn! Käisin siin olles Niguliste kiriku torni tipus ja vaatasin neid punaseid katuseid. See on minu jaoks märgiline koht, mis ühendab mind selle eluga, mis mul on siin Eestis olnud: minu 20ndates toimus vanalinnas nii palju, ma olen vanalinnas õppinud, töötanud ja pidutsenud, see on oluline koht minu jaoks.

Eesti asjadest igatsen ma veel kartulit – sest eesti kartul on maailma parim kartul! Muidugi ka metsmaasikaid ja mustikaid, üldse marjul käimist, mis on seal olematu. Ka igasuguseid kultuurisündmusi, sest regulaarselt teatris ja kontsertidel käimine oli mul Eestis elades suur elu osa. Igatsen ka õhtusööke kodumaiste sõpradega, nii et ootan ka oma sõpru meile Melbourne’i külla.“

Ajakirja Eesti Naine podcastis „Iga naine on lugu“ räägib Liisa Vurma lisaks elule Austraalias ka emadusest ja kärgperendusest, teenusedisainist ja disainmõtlemisest, psühholoogiaõpingutest ja inimloomuse olemuse uurimisest ning muustki.

Marcella Bali tooted leiad marcella.ee e-poest. Sooduskoodiga „Naine10“ on tooted Sinule 10% soodsamad!

1x
1x
  • 0.25
  • 0.5
  • 0.75
  • 1
  • 1.25
  • 1.5
  • 2
00:00

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena
Jaga
Kommentaarid