Mihkel Raud: olen viimased paarkümmend aastat kannatamatult oodanud, millal ma tõeliselt vanaks saan

Esinesin mõne nädala eest ühe ettevõtte suvepäeval. Mõnusalt tüüpiline värk – hulk sümpaatseid inimesi, palju päikest ja natuke õlut. Ja mina, isehakanud motivatsioonikoolitaja, nagu ma olen.

Rääkisin muretsemisest ja teiste inimeste arvamuse hirmus elamisest. Ning sellestki, kuidas mõlemad on iseenese ja kogu ülejäänud maailma aja raiskamine. Lõpuks teatasin võidukalt, et kavatsen end lähemal ajal lõuaotsani täis tätoveerida – see on nimelt mu lapsepõlveunistus – ja mul on täiesti ükskõik, mida teised inimesed sellest arvavad.

„Aga kui sa vanaks jääd?“ ajas üks tähelepanelik kuulaja käe püsti. „Kas see nõme pole, kui vanainimese nahka tint katab?“