Unenägu unenäo vahel

„Mõnikord tundub mulle, et elu parim osa on see, mida me ei tunne ega tea. Võib-olla ongi see kõik teadlikult nii seatud, et elus olemise mõte ei kaoks ning teekond otsides jätkuks,“ mõtiskleb fotokunstnik Höije Rahu. „Kunstnikuna on mul võimalus avada elu isiklike tahkude kaudu,“ ütleb ta ja rõhutab, et ükski tema sürrealistlik teos ei ole AI genereeritud.

Lapsest saati on minu peres olnud unenäod olulisel kohal – nende rääkimine, üleskirjutamine ja joonistamine. Mulle meeldis ka lihtsalt logeleda, vaadata lage või tuules õõtsuvaid puid, mis aknast paistsid. Mitte midagi tehes või und nähes on minus pinnale kerkinud uusi inspireerivaid ideid ning nägemusi. Nüüd, 33aastasena, pole midagi muutunud, pigem vastupidi – sellest on saanud oluline osa minust.

Fotodel on võime olla korraga nii reaalsed kui ka sürreaalsed. Visuaalne mängulisus on nagu portaal, mille kaudu saab iseennast ja vaatajat uute mõtete poole suunata, ilma et mõistus palju sekkuks.