Reet Hiiemäe: pärimustekstides ilmneb arusaam, et hea naine võib suuta halba meest muuta, kuid mitte vastupidi

Lastele hakatakse juba varakult õpetama, kuidas eristada head halvast. Õige pea lisandub sooline külg. Isegi võrdõiguslikkuse ajastul kuuleb õpetussõnu teemal, kuidas käituvad just head tüdrukud või poisid. Ent omadused, mis ühiskonnas seostuvad „hea tüdruk“ ja hiljem „hea naine“ olemisega, muutuvad nii ajas kui sõltuvalt vaatenurgast ega tarvitse mõnes kontekstis üldse abiks olla.

Muidugi arutleti naise headuse üle ka aastasadu tagasi. Pärimusüleskirjutustest nähtub, et sotsiaalsed väärtushinnangud olid jäigemad, kuid sellegipoolest esines erinevaid lähenemisi. Teemakohased rahvapärased ütlused toovad võrdlusi usulise sfääriga, nimetades headuse vallas teatud nõuetele vastavaid naisi „taevatuikesteks“ või „ingliteks“ – kuigi mõnest sellisest võivat pärast abiellumist saada ka põrgunui. Teisalt tehakse kõrvutusi ülimalt materiaalsete väärtustega, võrreldes head naist näiteks kullatükiga.

Vanasõnas „Hea naine on maja lukk“ aimub