Mehis Heinsaar rattasõidust: sõidan täpselt sama kiiresti, kui tuul mu taga puhub

Niipalju olen ma erinevatel kordadel vastu pidanud küll, et veenduda: kui hoolitseda sisemise kulgemise väe eest, jätta end mitu päeva järjest ilma Harju keskmise deemonit sünnitavast infovoost, jätta end ilma uudistest ja filmidest, kui lubada endale piisavalt vaikust, hoides keha samal ajal vormis, kui pidada kinni rutiinsest mõtluse distsipliinist, siis – kerkib kusagilt sügavalt seesmusest mu jalge alla varem või hiljem miski, mis hakkab mind seestpoolt maana, jalgrajana kandma.

Tunnen siis selgelt ka uusi puid enda ümber, tunnen toda vana ja raiumatut põlismetsa, mis ühes selle maaga mu ümber nüüd on, tunnen uut õhku, mis selle maa jalge alla kasvamisega kaasneb, mis hakkab mu kopsude eest hoolitsema nagu tervislik siseilma välisilma õhk, mis on täis jõudu ja teadmist õigest suunast ja toob ühes selle teadmisega mu istmiku alla vanaaegse, korrashoitud Dürkoppi jalgratta ja taganttuule. Nii et kui ma noil õhtustel sisemaa radadel sõidan, siis on tunne, nagu sõidaksin tuulevaikuses, nõnda et ma võin pimeduse saabudes koguni Dürkoppi esimese porilaua peale küünla panna, süüdata ta põlema ja siis edasi sõita, ilma et küünal pimeduses kustub. Sest ma sõidan täpselt sama kiiresti, kui tuul mu taga puhub, nii et mu ainsamaks ülesandeks jääbki usaldus tolle tuule ja küünla ja raja vastu.