FOTOD | Eesti Naine tähistab Tartus sünnipäeva näitusega ajakirja esikaantest läbi sajandi

Aastal, mil Tartu on kultuuripealinn, tähistab sajandat sünnipäeva ajakiri Eesti Naine, mis on asutatud just Tartus.

Tähistamaks nii kultuuripealinnaks olemise suurt sündmust, kui erakordset juubelit on Tartus Aleksandri tänaval alguses väljapanek ajakirja esikaantest läbi sajandi kümnendite kaupa. Samas on jutustatud ka ajakirja lugu, mis on sama kirju ja heitlik, kui meie riigi lähiajalugu.

1924. aasta mais ilmus esimene ajakiri Eesti Naine. Aasta varem oli ajakirja tulevane peatoimetaja Helmi Mäelo kutsunud Eestis esmakordselt ellu emadepäeva traditsiooni, mida tähistame siiani mai teisel pühapäeval. Uue tähtpäeva propageerimiseks, naiste harimiseks ja karske eluviisi edendamiseks oli tarvis häälekandjat. Sestap loodi ajakiri, mis ka tänapäeva vaates oli vägagi edumeelne. Seistakse naiste eneseteostuse eest, mis jääb läbivaks jooneks terve sajandi.

LOE KA: SUUR ÜLEVAADE | Sajand mõjukaid kaanestaare! Mida peeti tähtsaks 1920ndatel, ENSV ajal, 1990ndatel ja mida nüüd?

1930- 1939

„Ajakirja väljaandmise ainukeseks aluseks oli usk ja lootus, ei sentigi raha. Asuti tööle, viidi läbi ja löödi läbi,“ kirjutab peatoimetaja Helmi Mäelo Eesti Naise 10 sünnipäeval.

Ajakirja toetasid hairtud ja edumeelsed naised. 1935. aasta kirjas president Konstantin Pätsile on peatoimetaja kindel, et ajakirja vajalikkust toetavad riigivanema vennanaine Johanna Päts, riigikogu liikme ja mõjuka poliitiku naine Linda Eenpalu ning end feministina määratlev pikaaegne riigikogu liige Marie Reisik.

Nõukogude Naine

Okupatsiooniga hakkasid ilmuma kohustuslikud propaganda tekstid, vaheldumisi rahvariides naiste piltide ja asjakohaste õmblus- ja tikkimisõpetustega. Talunostalgiat kandsid ajakirja kaanepildid või maalide värvitrükis reprod. Tippaegadel oli tiraaž 220 000.

„Koorusid välja ka mitmed sotsiaalsed probleemid ja inimeste mured ning üpris tihti ka varjatud või otsene kriitika valitseva riigikorra vastu. Nii näiteks tuli mitmest loost välja inimeste kahetsus vähese kodus olemise ja ebapiisava lastega tegelemise pärast,“ kirjutab 2024. aastal Tallinna Ülikoolis kaitstud magistritöös Aet Rauk.

Perestroika ja nime taastamine

Ajakiri läks julgelt kaasa uutmisega. Maa tuli täita lasega ja neid ka rinnaga toita, mis nõukogude ajal järel oli suisa revolutsiooniline. 1989. aastavahetusest toimus nimemuutus ja ilmus jälle Eesti Naine. Eesti iseseisvust ei julgenud keegi loota. Mis oleks ajakirja nime ennistamise otsuse teinud toimetuse liikmetest saanud, kui kaks aastat hiljem augustiputš oleks õnnestunud? Või võimule oleks tulnud keegi putin?

Eesti taasiseseisvumine

Uus vabariik tähendas erakordset vaesust nii lugejatele, kui ajakirjale. „Kui polnud enam paberit ja jaanurinumber oli veel naistepäevaks ilmumata. Lugejad olid muidugi pettunud, sest said sama raha eest poole vähem ajakirju. See oli võimatult raske aeg,“ meenutab Aime Paalandi, kes oli peatoimetaja 1986-1995.

Järgenvad peatoimetajad jätkasid ajaloolist joont olukorras, kus ajakirjandusest oli saanud äri ning avalikus pildis andsid tooni kas missid või koduse eneseteostuse idealiseerimine.

2000-2024

Eesti Naine on jätkuvalt suurim naiste kuukiri, mida nüüdseks on loetud põlvkondade kaupa. Tagasivaates võib öelda, et ajakirjast on saanud ajastu dokument, mida hoitakse alles ja sirvitakse ikka uuesti. Naise eneseteostus on jätkuvalt läbiv teema. Uue ajastu jooneks on sõdimine kehakeskse ja noorusekultuses meediapildiga. Sajandi jooksul on oma kohta hoidnud moenõuanded, retseptid, ilunipid ega suhtelood.