„Kord viskas ema mind petipakiga. See läks katki, olin üleni petiga koos.“ Luuletaja Ivar Sild emast, kellest sai vägivaldne skisofreenikust alkohoolik

Kuidas analüüsida enese sünnitajat nii, et kohe kuuli pähe ei kihuta, küsib luuletaja Ivar Sild oma autobiograafilises teoses. Ta jagab lugejaga hetki emaga ja emast, kellest sai vägivaldne skisofreenikust alkohoolik.

Ega ei olegi võimalik, leiab Ivar Sild (47) oma koduses ateljees istudes, ega katsugi analüüsida. Ta peab kuus aastat tagasi sündinud laastukogu „Näita mulle päikest“ oma loomingu avameelseimaks teoseks.

„Pärast raamatu valmimist on kergem olla,“ tunnistab ta, „ei kipu purjus peaga enam end haletsema. Lõpetatud.“

Ning nendib, et kui ema oleks olnud lihtsalt tipsutaja, „siis oleks lapsepõlv kuradi ilus olnud“.

Aga ta ei olnud.

Ivar on nõus rääkima avameelselt oma lugu ühel põhjusel. Nagu ta ütleb: „Klassikaliselt on ju nii, et mees joob, on vägivaldne ja kõik kannatavad. Ja paljudel juhtudel nii ka on. Aga mitte alati ja mitte meie peres. Emagi võib hävituslikult juua. Kui ma kuulen, kuidas räägitakse – ema on püha, hoolitsev, hell ja hea; ema on püha ka siis, kui ta seda juhtumisi pole, sest ta on su sünnitanud – siis ma mõtlen, et ahah, tõesti või...?!

Ema seisis vahel akna juures ning vahtis kaugusesse, pilgus talumatu tühjus, suu surutud kriipsuks, esimesed kortsud silme ning suu ümber märku andmas. („Näita mulle päikest“, lk 17. Kõik tsitaadid sellest laastukogust – toim.)

See oli konkreetne hetk, mida ma mäletan.