Birk Rohelend: on inimesi, kelle arvates naise elu elataksegi kellegi teise heaks – see on ju paljude jaoks mugav

Elu jooksul olen väga vähe kartnud. Kasvades üles vägivaldse isa ja pidevate kodutülidega, ei jäänudki hirmule ruumi. Alati tuli valmis olla vastu võitlemiseks või selleks, et astuda välja kellegi teise eest. Huvitaval kombel on mul ka täiskasvanuna tulnud pidevalt seljatada väljakutseid ning raskustes hakkama saada.

Viimase aasta jooksul on mu elu mõnevõrra muutunud. Vigastasin põlve ja selle parandamiseks läbisin reiekõõluse siirdamise operatsiooni, mille järel läks kuus kuud, enne kui valu veidigi taanduma hakkas. Teiseks käisin silmade laserprotseduuril ja taas kulus ligi neli painavat kuud, enne kui nägemine normaliseerus. Maadlesin korraga kahe tervisehirmuga: esiteks, et jäängi lonkama ja minu elus ei tule enam ühtegi jalutuskäiku. Teiseks, silmadega... Noh, seda hirmu ei tahaks sõnadessegi panna. Lõpuks ei võitnud siiski hirm, vaid kindel teadmine: ükskõik mis juhtub, niikuinii pean hakkama saama, no matter what. Ehk just tervisemured tõid mu ellu erakordselt huvitavaid vestlusi – ka arusaamise, kui paljud on midagi sellesarnast läbi elanud. Nendest vestlustest koorus sageli, kuidas naistena tegutseme instinktiivselt lähtuvalt sellest, kuidas käitusid meie emad.

Minu ema töötas tohutult palju, psühhiaatrina olid ta elus 12tunnised tööpäevad ja öövalved. Ta armastas oma tööd, oli kõrgelt tunnustatud. Ometi olid tal alati tervisemured, juba minu lapsepõlves põetud rinnavähk jättis tüsistuse lümfipõletike näol. Tema vasak käsi oli alatasa turses ja ta pidi seda üleval hoidma, et olukord hullemaks ei läheks. Ka see justkui ei lugenud, vähemalt isa meelest küll mitte, ei olnud sealt talle mingit abi tulemas.