Balletikoolis õppides mõtles Laine, neiupõlvenimega Michelson-Adamson, välja esinejanime juhuks, kui saab minna välismaale gastrollima: Lein Maiklson.
FOTO:
„Issand, kuidas ma imetlen noori, kes praegu elavad ja õpivad – aga seda, kui palju nad peavad ennast tõestama... seda ma ei viitsiks enam läbi teha,“ tõdeb näitleja ja tantsuõpetaja Laine Mägi.
Laine saabub nagu sündmus. Tal on kihtidena kaelas kolm salli, üleriideks õlekollane jopp, vööl hõbedaste litritega kott, jalas hundipiltidega retuusid ja nende peal verev maksiseelik. Kingadest ma üldse ei räägi... Ah, räägin ikka! Sügavsinised, pärlite, tuttide ja lehvidega.
„Laine, ma pole hulk aega näinud kedagi, kes näeks nii tore välja,“ ütlen ausalt.
Laine naerab vastuseks. „Ma kardan kohutavalt tõmbetuult,“ tunnistab ta pearätti kohendades.
Suvi teeb hetkeks pausi. Jõeäärsed hõbepajud painduvad tuules, taevas pilvitab. „Kas läheme kohvikusse?“ pakun. Ent Laine valib istuda siinsamas, Emajõe kõrval pingil – vaikus ahvatleb teda rohkem kui mugavus.
„Sain just mustlasega kokku,“ räägib Laine. „Seisin hotelli ees, kui tema tuli küsima eurot, et kohvi osta. Kahe minutiga jõudis kõik välja uurida: mis ma Tartus teen, kui vana ma olen, kust ma pärit olen ja kas ma otsin tööd. Kõlistas käes väikest kotikest, et andku ma raha, aga mina vastasin, et mul pole anda. Ise imestasin, kui profilt ta töötas – mõne minutiga suutis mu lahti muukida!“
Oled juba tellija?
