Reet Hiiemäe: hoolimata mehisest nimetusest on nii mõnegi jaanipäevaga seotud rituaalivaldkonna puhul keskne roll just naistel

Jaanipäev seostub kirikukalendris ristiusu pühaku Johannesega. On ka kohalikke seletusversioone, näiteks mõne pärimusteksti järgi sai see päev nime hoopis kunagise eestlaste kuninga Jaani järgi. Hoolimata mehisest nimetusest on nii mõnegi jaanipäevaga seotud rituaalivaldkonna puhul olnud keskne roll just naistel.

Sisuliselt on jaanipäev muistse pööripäevapüha jätk, mille märksõnadeks on maaviljakus ja sellega seostuvad ürgelemendid. Need omakorda on läbivalt seotud kaitse- ja edenemistaotlusega. Valgust külvavat päikest ja tuld on tajutud pimeduse ja deemonliku maailma vastaspoolusena juba igiammu. Tulest tõusev suits seguneb õhuvallaga ja sümboliseerib puhastumist, muuhulgas halvast vabanemist. Üks jaanipeolaul kirjeldab, kuidas Jaan tegi tulest hobuse ja läks sellega kosja. Selles tähtsustatakse nii soojust, valgust kui eluväge, mis aitab kesta nii põlluviljakusel kui inimsuhetel ja nendest sündinud järgmistel inimestel.

Ent ka taevast läbi õhu maale langev vihm saab rahvapärases sümboliloomes lisaväe. Seegi tõekspidamine kajastub rituaalides, näiteks mõne Lõuna-Eesti pärimusüleskirjutuse järgi ajasid naised jaanipäeval lehmad vihma kätte, et nood rohkem piima annaksid. Teati, et jaaniööl rätti mööda kastest rohtu vedades on võimalik koguda maa imejõudu sisaldavat vett, mis hoiab haiguste ja kurja silma eest. Jaanikastega näopesu pidi aga andma ilusa näojume terveks aastaks.