Ilma tuljakuta ei kujutaks me oma tantsupidusid ettegi! Rahvatantsust enda elutöö kujundanud Anna Raudkatsi lugu

Kuidas sai keeleõpetajast „turnimisõpetaja“, keda sütitas rahvatants niivõrd, et sellest sai tema elutöö? Ilma Anna Raudkatsi (1886–1965) tuljakuta ei kujutaks me oma tantsupidusid ettegi.

Ühes hästi säilinud 1960. aasta raadiolindistuses uurib reporter Anna Raudkatsilt, kuidas tal tekkis huvi rahvatantsu vastu. Anna vastab, et õppides Helsingi ülikoolis võimlemist, oli seal üheks õppeaineks rahvatants. Ja need tunnid meeldisid talle väga! Õpiti soome, rootsi, norra ja taani tantse ning kui kaasõpilased palusid Annal näidata ette mõni eesti tantsusamm, ei teadnud ta, mida teha: „Olin küll linna lähedal maal üles kasvanud, aga ma ei olnud eesti rahvatantsu õigel kujul tervikuna näinud, ainult üksikud fragmendid olid mul silma ja kõrva puutunud. Aga ma ei tahtnud seda välja paista lasta ja ütlesin, et hea küll, küll ma järgmine kord õpetan teile midagi.“

Esimesena torkas pähe kaerajaan – selle viis ja mõned sammud olid lapsepõlvest meelde jäänud. Kiirelt kohendas ja stiliseeris Anna nähtud-kuuldud kaerajaani. Soome kaastudengid õppisid selle tänulikult ära ja kiitsid, et küll on tore lõbus tants!