Ole tänulik ja ela!

Ei ole mõtet otsida mingit elu mõtet. „Nii paljud on selle tagaajamisega oma elu ära rikkunud. Ole tänulik ja ela!“ ütleb näitleja Andrus Vaarik. Teinekord tahaks küll esitada elu peale kaebuse. Ainult et kellele? Iseendale? Iseenda kohta?

Vaarik tsiteerib Mati Unti: „Inimesel ei ole karakterit.“ Intrigeeriv mõte. Meile meeldib näha ennast kui mingite omaduste üsnagi püsivat kogumit. „Täiesti uskumatu, aga ka mina üllatan ennast vahel. Ma võin endale isegi raamaturiiuli teha, kui väga vaja on!“ ütleb Vaarik. Nagu filmi „Viimne reliikvia“ kuulsas tsitaadis: „Olen see, kelleks te mind peate. Ma pole täna see, kes ma olin eile. Ka teie pole homme enam see, kes te olete täna.“

Jah, me peaksime mõtlema endast kui muutuvatest nähtustest. Nii on võimalik areng, aga vajadusel ka leppimine elusaatuse või raske kroonilise haigusega, nagu Parkinsoni tõbi või dementsus. Võitlusest Parkinsoniga on ajakirjas kogemuslugu. Dementsuse teekonnast räägib Draamateatri etendus „Bertod ja Agnes“, kus teeb suurepärase rolli meie kaanekangelane Laine Mägi. Inspireeriv naine, kes silmapaistva näitlejakarjääri kõrval on 40 aastat liikunud suure unistuse ehk oma tantsukooli poole. Kui paljudel meist on mõni ligilähedaseltki mõõdetav unistus?