Elan väga veidrates ja ebamugavates korterites, olen seal ikka justkui põgenik, sotsiaalkorterite vahetaja, skvottija. Enamasti on tegu kõledate pööningukorteritega Supilinna kandis, need on täis rämpsu, avamata pakke ja muid imelikke asju, mahun nende vahele kuidagi ära, ühtlasi end samal ajal peites. Samas on see asjatu vaev, sest nende pööningukambrite seinad koosnevad püstistest laudadest, mille vahel on mõnesentimeetrised vahed. Pidevalt on aimus, et keegi tuleb kohe-kohe piiluma ja seejärel juba kindlasti ka koputama.
