„See, kui palju inimesi on hukka saanud kurjuse, lolluse ja hirmu pärast, on kirjeldamatu.“ Reet Weidebaum silmiavavast raamatust

Soovitab Reet Weidebaum, AK kultuuritoimetaja.

Sofi Oksanen

„SAMASSE JÕKKE. PUTINI SÕDA NAISTE VASTU“

Tõlkija Ave Leek

Varrak

Oksase uus esseistlik raamat puudutab teemat, mis sõjakuritegude uurimisel on jäänud pigem tagaplaanile – miks käib Ukraina vallutusega kaasas massiline kohalike elanike vägistamine. Ehkki Euroopa on praegu toimuvast šokis, näitab Oksanen, et tegelikult pole toimuv midagi uut. Enamasti on massivägistamist selgitatud sõdurite brutaalse lihahimu ja vihaga vaenlase vastu. Tegelikult on see aga kainelt kaalutletud tegevus, mida Venemaa valitsejad on kasutanud ka kõigis varasemates sõdades. Seksuaalne alandus on parim viis hävitada nii moraalselt kui füüsiliselt inimeste – eelkõige naiste – vastupanu. Putini agressioon Ukrainas on seega põliste Kremli valitsemistavade loomulik jätk, millest saab ja tuleb faktidele toetudes kõva häälega rääkida.

Marion Gibson

„NÕIDUS. KOLMTEIST AJALOOLIST KOHTUPROTSESSI“

Tõlkija Krista Suits

Varrak

Briti kirjandusprofessori raamat oli minu jaoks tõeliselt silmiavav. Ettekujutus, et nõiad on pigem muinasjututegelased ja nõiajaht jääb kaugesse keskaega, ei pea kahjuks paika. See, kui palju inimesi on hukka saanud kurjuse, lolluse ja hirmu pärast, on kirjeldamatu. Nii nagu Sofi Oksase raamatus, läbib ka Gibsoni lugusid tõdemus: üks nõiaks või deemoniks tembeldamise peapõhjusi on kihk juurida välja ja panna vaikima „vaenlased“: need, keda ei õnnestu painutada oma tahte alla. Peamiselt on nõiajahi ohvriteks langenud väekad naised, kes pinnuks silmas võimule – olgu see siis kiriklik, ühiskondlik või poliitiline. Klaperjahte on aga korraldatud ka vähemustele, kes oma elulaadiga „ettenähtud“ radadelt kõrvale on kaldunud ja sellega valitsevat „moraali“ kõigutanud.

Jüri Ööbik

„SÕGEDUS JA KARISTUS“

Ühinenud Ajakirjad

Väidetavalt on romaani aluseks Jüri Ööbiku isa rindepäevik ja dokumentaaljutustuse käsikiri. Jüri Ööbiku nime taga peidab end aga naisautor, ka Eesti Naisele kaastööd teinud ajakirjanik. See pole iseenesest tähtis, ehkki romaani sünnilugu on sama värvikas kui romaan ise. Loo peategelane Heino unistab kuldsete paeltega kaptenikuuest, milleni jõudmiseks tuleb alustada madalamalt pulgalt ehk mootorpurjeka tekipoisi kohalt. Värvikad tegelased, laevaelu, sadamaseiklused – selle kõik pöörab ringi muutuv maailmakord, mis päädib sõja ja Venemaa põrguga. Kaasakiskuv, vihale ajav, põnevust tekitav ja liigutav lugu kaasmaalastest ja „väikestest inimestest“ suure ajaloo lainetes.

Max Dauthendey

„BIWA JÄRVE KAHEKSA NÄGU“

Tõlkija Katrin Kaugver

LR kuldsari

Saksa impressionistlik maalikunstnik ja kirjanik on elustanud Hiinast laenatud kunstitraditsiooni, mille jaapani kunstnikud kohaldasid hiljem oma looduspiltidele. Tema armastuslood on ühtviisi nii sulnid kui ärevad, neis on peeni pintslitõmbeid, põnevust ja poeesiat. Veidi muinasjutulise hõnguga novellid on filmilikud ja eks jõudnudki alles äsja meie ekraanidele Marko Raadi samanimeline film, kus Biwa järve kohal loksub meie oma kaunis Peipsi.

Christoffer Holst

„PÄIKESEPAISTE JA PARMESAN“

Tõlkija Kadri Okas

Eesti Raamat

Vastu suve pakun ka ühe rannakotti sobiva elustiiliraamatu, kus, nagu lubab kaanetutvustus, on tähtis koht heal toidul, veinil ja romantikal. Grupp eludega eri moel puntrasse jooksnud rootslasi satub reisigruppi, mis peaks nad viima Toscanasse kokanduskursustele. Paraku jookseb kõik luhta ning käiku läheb plaan B – Itaalia asemel pakub reisijuht võimalust kokata Rootsi rannikulinnas, kus tema sõbranna peab pansioni. Pasta ja parmesani taustal jutustab autor meile kuue inimese lood, mõistagi on tema võimuses ka kõigesse sekkuda ja kaarte segi paisata. Kerge naistekas lahutab meelt ja meenutab mulle kunagi vaadatud Inga Lindströmi romantilisi filme.