Kaugsuhe nagu lihavaba singivõileib

Lahusolek hävitab hapra ja muudab suureks tõelise armastuse. Täpselt nii, nagu tuul võib kustutada küünla, ent puhuda hiiglaslikuks lõkke. Umbes nõnda kirjutas kord tuntud prantsuse kirjanik François de la Rochefoucauld.

Nii seda kui tuhandet sarnast tsitaati korrutab iga paar, kes ühel või teisel põhjusel peab elama lahus. Enamasti praktilistel põhjustel – töö Iirimaal või doktorantuur Ameerika Ühendriikides paiskab eesti inimese aastateks kodumaast eemale ning kui ülejäänud pere ei saa kaasa minna, ongi kaugsuhe käes. Mõnikord elatakse lahus aga „kokkuleppelistel“ põhjustel: kui kahes eri toas põõnamine paljud paarisuhted päästab (nagu viimasel ajal räägitakse), siis äkki ongi parem täielikus eraldatuses teineteist armastada?

Seda enam, et näiteks Koit ja Hämarik saavad ju hakkama küll, kuigi ainult korra aastas teineteist näevad. Vahest on nende suhe sellevõrra tugevamgi, et ei pea iga päev teineteise hommikust hingeõhku või mööda korterit vedelevaid sokke taluma? Lisaks suudavad Koit ja Hämarik seda korda aastas eriliselt hinnata. Nad pühendavad väärtuslikud minutid millelegi kaunimale kui selle kokkuleppimisele, kumb läheb korteriühistu koosolekule. Kas kaugsuhe pole siis tõeliselt imeline?