Looduspoeesia embuses

Sõnajalalõhn, loojuv päike, tuul, linnulaul, paljad jalalabad ja soov olla kontaktis oma hingega – romantikuhingega fotograaf Ruudu Rahumaru jäädvustab kohalolu.

Olen üle poole elu kulgenud koos kaameraga ning mu fookuses on alati olnud inimene oma eheduses. Mul on olnud au tunnistada nii paljusid erakordseid kohtumisi Naise ja Looduse vahel. Nii palju taipamisi, metsikuid tantse, loodusega ühtesulamist ja taaskohtumist oma Elususega. Teekond looduse embusesse pole alati lihtne – vahel tuleb sel maagilisel teekonnal trotsida külma tuult või verejanulisi sääski. Aga see lisab elusust veelgi.

Loodus tasakaalustab meie tihtilugu pinges närvisüsteemi. Naise hing vajab väikseid ärakäimisi, korraks kõigest lahtilaskmist, samblale viskumist. Väikesed pausid, mil saame korraks uurida enese peegeldust, on nii olulised, et mõista, kuhu oleme välja jõudnud ja kas see on see koht, kus hing saab õitseda. Ma imetlen naisi, kes on julgenud enesele sügavalt otsa vaadata – kahelda, muutuda, jätkata otsimist või suures tänus võtnud vastu elu kingitused, et neid teistelegi jagada.