„Ma ei saa kaalust alla võtta, sest...“ Vabanduse leiab alati, aga kuidas ikkagi päriselt oma elu eest vastutus võtta?

„Ma ei saa kaalust alla võtta, sest naine ostab kogu aeg külmkapi head ja paremat täis“ või hoopis „sellepärast, et mul oli nii raske lapsepõlv.“

Nii kummaline kui see ka ei tundu, on ka 30-40aastaseid ja vanemaidki inimesi, kes käituvad nagu teismelised või lapsed, eriti mis puudutab suhtumist vastutusse. Nad on jäänud lapse või teismelise ikka kinni, kus tundub, et süüdi on välised tegurid.

Laps oma esimestel eluaastatel on täielikult sõltuv oma vanematest. „Mina ise!“ hõikab reipalt kolmeaastane, kui pusserdab sukkpükse jalga panna, mille lõppviimistluse aitab ikka teha lapsevanem. Loomulikult tuleb talle iseseisvust võimaldada, aga suures plaanis ei suuda ta isegi parima tahtmise juures võtta mitte mingil kujul vastutust.

Kümme-kaksteist aastat hiljem, kui see sama laps on jõudnud puberteeti, on tema sõnum vanematele: „Jätke mind rahule! Ma saan kõige ise hakkama! Ma tahan olla sõltumatu.“ Jõulised sõnumid ei sega teismelisel aga järjepidevalt tundidesse sisse magamist või koolitöö tegemata jätmist. Süüdi on ema, kes ei ajanud õigel ajal ülesse või saab pastakas tühjaks koolitöö ajaks. Teismeline nõuab, et tal lastaks vastutada, kuigi ta ise ei suuda võtta vastutust olulistes asjades. Tegemist on normaalse arengu ja iseseisvumise protsessiga, mis ideaalis võiks täiskasvanuks saades moodustuda sõnumiks „sa võid minule loota“. See on täiskasvanu tunnus. Küll aga kohtame hulgi täiskasvanud inimesi, kes saa viia ellu erinevaid eesmärke erinevatel põhjustel. Kellel oli raske lapsepõlv, nõme ema, kes on ise liiga tüse, lapsed võtavad kogu aja, mees ei pühendu jne.

Psühholoogia nõuandenurkades soovitatakse suurejooneliselt, et „võta enda elu ees vastutus!“ Eriti soovitame seda teistele, aga kui palju ise sellest aru saame? Mida see tegelikult tähendab?

Ma ei saa, sest …

Olles sattunud keerulisse olukorda, on inimlik otsida süüdlast. Lihtne on