Tantsujuht Ilma Adamson 90. sünnipäeva eel: olen elus kahte asja kahetsenud – et ma muusikat ei õppinud ja päevikut ei pidanud

Kuulsa skulptori nimi anti Tallinna kesklinnas asuvale tänavale 1959. aastal. Aasta oli tähtis ka tantsujuht Ilma Adamsoni elus – sellel aastal ta abiellus, tehes samal ajal tööd kahe enda loodud tantsuansambliga. Need olid Sõprus ja Tuisuline.

„Olen kõige jämedam maa sool,“ ütleb jaanipäeval 90aastaseks saav Ilma Adamson. Ta silmad valguvad pisaraid täis, kui ta oma lapsepõlvest ja vanematest räägib.

„Mu isa oli hiidlane, meremees, kes oskas kõiki töid ja mängis harmooniumi. Olen elus kahte asja kahetsenud – et ma muusikat ei õppinud ning päevikut ei pidanud.

Kui olin viieaastane, tegi isa mulle vilepilli. Läksin seda hobusele ninasõõrmesse puhuma… Hea, et suur loom minul nina peast ei hammustanud! Aga need olid veel ilusad ajad. Elasime Ungru lossi lähedal isa ehitatud majas. Meie heinamaad ulatusid peaaegu Rohukülani välja. Siis algas sõda ja venelased