„Olin vist kuuene, kui sain teada, et mees, keda olin isaks pidanud, polegi mu pärisisa. Et oled veel Sina.“ Kiri isale, keda ma ilmselt ei kohtagi

Ma olin vist kuuene, kui sain teada, et mees, keda olin isaks pidanud, polegi mu pärisisa. Et oled veel Sina. See tundus nii romantiline, kuna Su ema oli ukrainlanna ja isa poolakas ning mulle just parasjagu väga meeldisid ukraina rahvariiete pärjad. Eelteismelisena ma isegi unistasin Sinust – õieti küll õest, kelle ma loodetavasti saaksin, kui Sa mingi juhuse läbi meie ellu tagasi tuleksid.

Hiljem jättis Sinu-teema mind üsna külmaks, kuigi ema selle vahel üles võttis. Kui olin viieteistkümnene, sain enda kätte fotod Sinust. Jah, ma olin noorena Sinuga suhteliselt sarnane – aga see polnud päris selline välimus, mis minu meelest vääriks tiitlit ilus.

Ma ei kannatanud Su eemaloleku all, vähemalt teadlikult mitte, sest mul oli ju lausa kaks kasuisa: üks, kes andis mulle oma nime, ja teine, kes andis mulle oma aja ja armastuse. Mõlemal oli paraku kalduvus kergesti ärrituda ja siis ka häält tõsta (hoolimata hellast hingest või ehk just selle tõttu) – ja sama omadus on ka mu abikaasal. Kes naljaka juhusena on samas tähtkujus ja samal looma-aastal sündinud nagu Sinagi.