Folklorist Reet Hiiemäe: kooselu jõhkrutseva partneriga on läbi aegade kardetud

Sage vägivalla, alkoholilembuse ja nende kombinatsioonide mainimine nii vallakohtute dokumentides kui pärimustekstides annab aimu, et need probleemid olid levinud ka minevikus.

On olemas terved lähisuhtevägivallale keskenduvad regilaulutüübid, nagu „Ärge lööge vaeslast“ ja „Said peksja peiu“, ent samuti „Naisepeksja põrgus“, mis viitab usule, et vähemalt pärast surma pääseb õiglus võidule ja pahategija pälvib karistuse. Käesoleva mõtiskluse pealkirigi on värsirida rahvalaulust. Ka traditsioonilised vanasõnad, nagu „Parem vana mehe habeme all kui noore mehe piitsa all“, osutavad, et kooselu jõhkrutseva partneriga on olnud läbi aegade kardetud. Seetõttu on heietatud mõtet muu arvelt tehtud kompromissidest.

Pärimusmaterjalis leidub mitmeid ennetusrituaale ja maagilise sekkumise püüdeid, mida saab käsitada kui katseid vägivallaprobleemist hoiduda või see ületada. Väärib märkimist, et isegi maagiliste lähenemiste korral on nende taustal aimata elulisi tähelepanekuid inimsuhetest. Näiteks järgmisest üleskirjutusest aimub tõdemus, et vaid seni, kui koos elav paar on valmis kiivakiskuva suhte parandamiseks mõlemapoolselt pingutama, on veel lootust, et paranemine on võimalik: „Kui abielurahvas halvaste elavad, siis viigu nad viina ja pihutäis soola nõiamoori kätte, kes nimetatud kraami peale lausub, siis pruukigu nad see kraam üheskoos, ühel meelel ära. Sellest toimetusest ei tohi võerad inimesed midagi märgata, ainult siis paraneb abielu.“ (Järva-Jaani, 1896)

Muuhulgas kirjeldatakse kavaluse kasutamist. Näiteks on nii naljandivormis kui ka tõsimeelsemaid tekste selle kohta, kuidas tütarlaps jahutab halva iseloomuga või muidu soovimatu kosilase huvi, teeseldes laiska või nõdrameelset. Ühe üleskirjutuse järgi sundisid vanemad sugulased peretütart rikast, kuid julma kosilast vastu võtma ning lõpuks tulnud see koos abilistega tüdrukut jõuga ära viima. Neiu istus kaksiratsi kaelkookude selga ja hakkas ümber kaevu ratsutama, ise karjudes ja kilgates: „Nii ull olin eile ja nii ull olen täna, nii ull olen alati!“ Pruudiröövijad jäid tüdruku näitemängu uskuma ja loobusid oma plaanist (Ambla, 1891). Efektsed on revanšilood külatüdrukuid vägistava või muidu ahistava kiimalise mõisniku kohta, kelle mõni tarmukas, tugevama kehaehitusega naine oma rindadega lämmatab. Või sellest, kuidas neiu viskab tema juurde sauna tunginud mõisnikule nii hoogsalt leili, et too on sunnitud ülepeakaela taanduma.

Efektsed on revanšilood külatüdrukuid vägistava või muidu ahistava kiimalise mõisniku kohta.

Kui muu pole aidanud, on pääsu vägivalla või muu sunni eest loodetud põgenemisest. Rahvajuttudes mängitakse läbi ka üleloomulikud põgenemisvõimalused, näiteks tahtlik kiviks või puuks muutumine. Kurja ämma, võõrasema või abielumehe eest varju otsivast noorikust saab aga muistendi järgi pääsuke. Neis mõttearendustes väljendub soov keerukad konfliktiolukorrad imetabaselt lahendada. Vähemasti kannab selline pärimus julgustavat sõnumit, et ka ohvril on võimalik saavutada mingi kontroll endaga toimuva üle.

Lähisuhtevägivalla mõtestamise viisid on ajas mõnevõrra muutunud, kuid osa elemente on jäänud samaks. Näiteks kohtab jätkuvalt ohvri süü ja karistusega seotud uskumusi. Mõni aeg tagasi vestlesin ühe kristliku naisega, kes väljendas arvamust, et kooselu vägivallatsejaga on talle jumalast määratud. Kuna see naine oli selleks ajaks pöördunud turvakodusse, küsisin, kas ei saaks tõlgendada vastupidi – nimelt et jumal on ta juhtinud abi juurde. Samasugust tõlgendamisruumide paljusust kohtab pärimuses. Tähelepanuväärne on siiski loogika, et üheselt väljapääsmatuid olukordi ei ole – seega ei pea halvaga leppima ja kõik võimalikud lahendused tasuvad kaalumist. Kuigi rahvajutud kirjeldavad sageli justkui ime läbi toimunud pääsemisi, sõltuvad imedki tihti inimese enda otsustest ja valikutest.