Birk Rohelend elust sajand tagasi: naistena oleme saja aastaga nii palju võitnud ja kaotanud

Kui ma oleksin sündinud sada aastat varem, oma suguvõsas, oleks mind oodanud elu talus. Kas siis mul ei olekski probleemi lehmade ja hobustega, keda ma praegu pelgan? Oleksin ehk nautinud peenarde harimist, mis oleks olnud mu igapäeva osa, või oleks see tundunud täpselt sama vastumeelne kui nüüd?

Kui palju oleks mulle tollal lubatud haridust? Minu vanaemad pidid piirduma kuue klassiga, ise olen veetnud üht või teist õppides üle 30 aasta. Kas mu mõte liiguks sama vilkalt, kui mu fantaasiat oleksid toitnud vaid mets ja põld, kuu, tähed ja linnuparved taevalaotuse all? Kui poleks olnud võimalust lugeda kõiki raamatuid, mis mu elu nii rikkalikuks on teinud, kas tunneksin ikkagi tahtmist haarata kirjutusvahendi järele?

Kujutlen, kuidas oleksin end tundnud teksade ja T-särgi asemel aluskleidis ja undrukus. Kuidas oleks nende kohmakate riietega lipata kaevu ja pliidi vahet, laudast metsa ja põllult aita? Kas pühapäevane kirikukleit oleks tundunud silmipimestavalt ilus, oleksin õrnalt silitanud selle kangast ja imetlenud hardusega pühakoja päikesekiirtes erendavaid vitraažaknaid, või oleks mu mässav vaim ikkagi otsinud oma teed, võimalust vastanduda?