Siis aga saab selles meeleolus olemise aeg läbi, ta loomulik olek ammendub, jääb ainult kramplikult sellest meeleolust kinnihoidmise soov. Soov iga hinna eest just seda meeleolu pikendada! Tekib küsimus, kumb on siin siis „süüdlane“. Kas sina, kes sa ei taha lahti lasta meeleolust, mis sarnaneb õrna suveõhtuse tuulepuhanguga, imelise päikeseloojanguga, lauluga eemal künka peal, või hoopis tema, see imeline meeleolu, kes ei taha end lahti lasta sinust, sest niipea kui ta seda teeb, ootab teda ju lakkamine, olematus?

Jaga
Kommentaarid