Olin nartsissistist mehe kaassõltlane: jälgisin iga ta tuju hoolikalt, sest kaalul oli meie kodurahu. Proovisin olla kõige leplikum, andestavam ja armsam naine tervel planeedil. Ma siiralt armastasin seda meest – oleksin võinud ju ammugi öelda, et aitab küll, minu piir läheb siit! Aga ma ei öelnud. Mõtlesin nii, nagu naised ikka mõtlevad: et mina olen see, kes teda muudab, mina olen see, kelle pärast ta tahab olla parem inimene. F*ck you, võin tagasi vaadates endale öelda, selliseid muutumisi juhtub ainult armastusfilmides ja muinasjuttudes. Nii palju õppisin oma kogemusest küll, et olen nüüd tuimalt kahele sõbrannale öelnud: ole sina targem ja lõpeta ära see jama, mida sa suhteks püüad nimetada. Ükski mees, ükski teine inimene pole väärt seda, et tambiksid iseenda porri ja oleksid veel tänulik, et saad seal poris püherdada.
