Sünnitusjärgne seksielu või õigemini selle puudumine

Mu sünnitusest on möödas pea kaks aastat ja mees tahaks väga ka teist last, aga mina ei tea, kust see tulema peaks, kui me oleme nende kahe aasta jooksul seksinud vaid kolm korda. Mul lihtsalt pole enam tuju ja mees on vist nüüdseks ka juba alla andnud.

Kui jätta välja meie suhte esimene aasta, siis ilmselt oli meie kümme aastat kestnud suhte seksuaalselt kõige aktiivsem aeg siis, kui last eostada proovisime. Õigemini peamiselt need nädalad, mille puhul spetsiaalne ovulatsiooni ennustav äpp ütles, et nüüd on parim aeg rasestumiseks. Et tahtsin nii väga lapseootele jääda, ronisin talle kaksiraksi otsa igal võimalikul hetkel ning nii sai ikka üpris veidrates kohtades ja hetkedel vallatletud. Üks selline kuu sattus olema näiteks reisil, kus jagasime sõpradega ühist korterit. Märkasin varahommikul vetsu minnes, et ovuleerin, valetasin sõpradele mingisuguse loo kokku, et nad korterist minema läheksid. Läksidki, meile kõigile kohvikust kohvi ja saiakesi tooma. Pagarikoda polnud just kaugel, teadsin, et meil on kõige rohkem viis minutit, et asi tehtud saaks ja mõlemad jõuaksime end kiiresti värskendatud. Selliseid vallatuid hetki oli kuude jooksul teisigi, aga nii kui rasestusin, oli seksiisu kui pauguga minema pühitud ja see pole siiani naasnud.

Raseduse üheksa kuu jooksul seksisime ka vaid mõnel üksikul korral. Ma tõesti ei mõista, kuidas on võimalik, et mõnel naisel on rasedana suur suguiha, sest mul oli küll iga kord tunne, nagu surutaks loodet mulle kurguauku. Mõned korrad pidasin vastu, aga siis teatasin lõpuks abikaasale, et „teeme selle nüüd kiiresti ära, nii ebamugav on“. Pärast seda ta loomulikult erilist initsiatiivi välja ei näidanud ja ütlesin talle lõpuks hoopis, et ma ei pahanda, kui ta vahetevahel duši all käies endaga ise mängib.