Palju õnne, mu 100aastane sõbranna!

Olen elu jooksul lehitsenud tuhandeid raamatuid ja üldiselt on mul põhimõte, et kui ma esimese kümne lehekülje jooksul erutusest värisema ei hakka, panen teose kõrvale ja liigun järgmise juurde. Üldiselt kipuvad inimesed alustatud raamatu aga nui neljaks läbi lugema. Kui oled selle juba raamatukogust või -poest koju tassinud, on viisakas end teosest läbi närida, ükskõik kui vähe see sulle meeldib. Mina pean oma aega aga oluliseks ning loen läbi ainult need, mis mind päise päeva ajal magama ei pane.

Mõne üksiku erandiga, olgu siiski lisatud. Näiteks lugesin ma, hambad ristis, lõpuni Ameerika filosoofiadoktori Gary Chapmani teose „The Five Love Languages“ ehk „Armastuse viis keelt“. Mis sest, et ei uskunud ainsatki sõna. Seda suhtepiibliks peetavat teost on müüdud ainuüksi ingliskeelses maailmas üle 11 miljoni eksemplari ja tõlgitud 49 keelde, eesti omasse sealhulgas. Suuremat jama – vähemalt minu küünilises maailmas – on aga raske ette kujutada. Nimelt väidab Chapman, et inimesed räägivad viit erinevat armastuse keelt: kvaliteetaeg, tunnustussõnad, kingitused, teened ja füüsiline puudutus. Ning kui sa neid „valdad“, paned läbi elu nagu rong, mida on võimatu peatada.