„Pidin lahkuma, sest iga võimalik viga võinuks maksta mulle elu.“ Põgenemislugu, mis vapustas kogu maailma

Rahaf Mohammedi põgenemislugu naisi rõhuvast Saudi Araabiast võlus ja vapustas kogu maailma. Värskelt eesti keeles ilmunud raamatus „Mässaja“ jutustab ta oma elust välismaailmale suletud Saudi Araabias, kus naised peavad alluma oma mees-eestkostjaile. Rahaf oli pärit rikka poliitiku perest, kelle koduses elus oli rõhumine ja pettus normiks.

2019. aasta alguseks on Rahaf oma põgenemist planeerinud kolm aastat. Põrandaaluse põgenike võrgustiku abiga jõuab ta Bangkoki, kus ta aga vahistatakse. Rahaf pannakse lennujaama hotelli numbrituppa ootama tagasisaatmist kodumaale, kus ta tõenäoliselt hukatakse. Ta palub Twitteri kaudu maailmalt abi ja maailm vastab ta palvele: tänu rahvusvahelisele survele jõuab ta lõpuks Kanadasse.

Avaldame Mohammedi raamatust katkendi, kus ta räägib oma põgenemistee algusest.

Minu isa Mohammed Mutlaq al-Qunun on üks Saudi Araabia juhte, sest ta on Ha’ilist umbes 180 kilomeetri kaugusel asuva Al Sulaimi linna kuberner ja suhtleb oma töökohal kuningliku perekonnaga. Ta ei ela meiega. Kui ma olin neljateistaastane, võttis isa teise naise, mis on Saudi Araabias seaduslik, ja veel ühe naise, kolmanda, kui olin seitseteist. Pärast seda polnud minu, mu ema ja mu kuue õe-venna elu endine. Mu isa ei tulnud enam koos meiega puhkusereisidele ja mu ema Lulu sai sellest väga haiget, hakkas tundma ennast tõrjutuna ja langes nii sügavasse depressiooni, et see muutis koguni ta isiksust. Ema tundis, et mu isa oli abiellunud teiste naistega, sest tema jäi vanemaks ja isa tahtis nooremaid naisi. Ning tal oli õigus.

Sellepärast olime sellel puhkusereisil vaid meie, mu ema, mina ja mu õed-vennad. Olen seitsmest lapsest viies. Kõige vanem õde Lamia on abielus ja vanuselt järgmine, Reem, ei saanud seekord kaasa tulla. Nii olime autos kuuekesi – Majed istus ees koos minu vanema venna Mutlaqiga, kes juhtis; ema ja mina mahutasime end koos noorema venna Fahadi ja väikese õe Joudiga tagaistmele. Pidin istuma keskel, sest kuigi mul olid seljas nii abaya kui ka niqab, ei tohtinud mind läbi autoakende näha olla. See osutus ideaalseks vaatluskohaks, sest sealt sain silma peal hoida, kuhu mu vend passid peidab, ja näpata julgustükina enda oma ära, kui ta parajasti ei vaata.

Kui olime allkorrusel ja autosse istumas, saabus isa, et