KAANELUGU | Tuuli Roosma surmast kui elu osast: mul on kahju, et meie kultuuris ei ole lahkunuga pikemat hüvastijättu

Tuulis peituvad vastuolud. Ta on edevalt teleekraanilt tuntud ja armastatud, ometi vägagi privaatsust hindav. Kuigi omaette hoidev, armastab ta sõpruskondi. Tuuli naudib tõmbetuult ja kiiret liikumist.

Päike sirab ja väljas on 13 miinuskraadi. Tallinna vanalinna Harju tänava uisuplatsil liugleb Tuuli, seljas pihasse töödeldud mantel, millel on karvased käised ja krae. Tema pöörded ja keerded on kindlad. „Jaa, mulle tohutult meeldib uisutada!“

Ilusal talvepäeval võtab Tuuli hoo üles Peipsi järvel, kus on ta maakodu vene vanausuliste ridakülas. „Sõida või Venemaale.“ Lumi on juba kadunud, aga jää on alles. Hiljuti ostis ta käeshoitava purjelohe Wing, mis tõmbab lagedal ägeda hoo üles.

„Lapsepõlve esimene uisumälestus on Tartust, mu ema on sealt pärit. Toomemäe tenniseväljakutele tehti talvel liuväli. Olin viiene või isegi noorem. Muusika mängib, keset liuvälja on kuusk. Me sõidame ringiratast ja minu meelest on see maailma tipp. Enam paremaks minna ei saa! Nagu filmis! Ma polnud midagi sellist kunagi varem kogenud – muusika mängib ja tuled säravad,“ naerab ta soojalt, elades kaasa väikese Tuuli vaimustusele.

Umbes kümme aastat vanemana käis ta sõbrannaga Linnahalli jäähallis sõitmas. „Maksime pileti eest ära, sõitsime ja piilusime poisse,“ itsitab Tuuli mõnusalt, suu kõrvuni. „Ilusad kutid. Romantiline koht. Ega me nendega kunagi kõnelenud, aga ikkagi oli huvitav.“

Nüüdsel ajal on ta mõelnud