Folklorist Reet Hiiemäe: naised on olnud altimad pöörduma üleloomuliku ilma emakujude poole
Eesti ristiusustamisega 13. sajandil koondus ametlik religioosne võim meessoost vaimulike kätte. Ent paralleelselt kuulutasid usuisad siinse ala Maarjamaaks, tõstes esiplaanile jumalaema.
Pärimuslikus maailmatunnetuses jätkus nii või teisiti ka spirituaalse väe naisliini tähtsustamine – seda nii kristlikele kui vanema rahvausundi eeskujudele toetudes. Näiteks neitsi Maarja puhul, keda katoliku ja õigeusu kirikus austatakse tänini kaitsepühakuna, segunesid osalt maaema ja teistegi haldjaolendite ülesanded. Maarja puhul tunnetatud seotusele loodusväega näivad viitavat rahvakeelsed maarja-liitelised taimenimetused. Näiteks maarjahein, mis usundilise arusaama järgi olevat erakordsete maagiliste omadustega, või endas salateadmisi kätkev maarjasõnajalg, samuti erilise puidumustriga maarjakask. Rahvakalendris on terve rida maarjapäevi. Peale naistepühana tähistatud paastumaarjapäeva (25.03) olid näiteks heinamaarjapäev, rukkimaarjapäev ja ussimaarjapäev ajapunktid, millega seostuvates tõekspidamistes oli rõhk loodusel, maal ja põllusaagil.
Ent lisaks üleloomuliku olendi rollile on Maarjal pärimuslikus vaates ka märkimisväärselt inimlik nägu. Näiteks pole Maarja neitsistaatus rahvapärases – eriti õigeusu piirkondade – käsitluses mingi takistus, et tal ei võiks olla palju lapsi. Siin võib taas näha paralleeli maaema viljaka loomusega. 19. sajandi lõpust on üleskirjutusi, mille järgi liivlased ja setod jätsid saunast tulles saunaviha sauna, et Maarja oma lastega saaks end samuti vihelda. Seega ei kujutatud Maarjat talunaistest ülemäära erinevana, ainult tema vägi oli suurem.
Emalikult hoolitseva Maarja ligiolu võidi tunda juba saunaskäigu ajal, lausudes haiguste eemalhoidmiseks palve: „Maarjaemake, anna mulle rahulist istumist.“ Samuti kohtab Maarja appikutsumist sünnitusloitsudes, maohammustuse, silma- ja nahahaiguste ravisõnades. Huvitaval kombel on Maarjat mõnes loitsus nimetatud nii isakeseks kui ka emakeseks: „Kui on maalised [sügelev nahahaigus], siis võetakse soola, hõbevalget, punast lõnga, pannakse riidetüki sisse, pitsitatakse haiget kohta, piiratakse kolm korda vastupäeva ümber pää, visatakse vastu lõuna- või hommikutuult ja öeldakse: „Kallis Maarja, mu isake, kallis Maarja, mu emake, anna mu kallis endine tervis kätte!“ (Häädemeeste, 1929). Osas seto rahvalauludes kujutatakse aga püha Annat mitte Maarja ema, vaid hoopis tema tütrena. Tõenäoliselt tingis Maarja tähtsuse tajumine selle, mis rolli ta mõttelises perekonnas paigutati.
Huvitaval kombel on Maarjat mõnes loitsus nimetatud nii isakeseks kui ka emakeseks.
Samalaadsete kaitsjate ja abilistena võidi kõnetada teisi pühakuid või paigakaitsevaime: metsa-, vee-, tuule- või saunaemasid. Enamjaolt olid põhjuseks üsna maised mured, näiteks paluti Kadrilt või Setomaal Annalt karjakaitset, maaemalt tervist. Matthias Johann Eisen toob ära ühe 1683. aasta teate, mille järgi Rõngus käidi annapäeval koos ja peeti paganlikke rituaale karja edenemiseks. Ent mõni rahvalaul kujutab Annat ennast abi vajamas – näiteks katkiläinud ehetega sepa poole pöördumas. Seevastu armumaagias on otsitud abi pigem meespühakutelt.
Rahvajuttudes kirjeldatakse kontakte ka selliste üleloomuliku sfääri naisesindajatega, kes pole esmapilgul tingimata sõbralikud või positiivsed. Näiteks on juttu kohe-kohe sünnitama hakkavast „emasest“ kuradist, kes ilmub öösel lõkke äärde palvega talle pehmenduseks külje alla heinu tuua. Nimelt ei saa naiskurat kaitseringiga piiratud kuhjast ise heinu võtta. Inimesele, kes teda hädas aitab, annab ta aga tänutäheks suure rikkuse. Niisiis on usundilise maailmapildi järgi põhivajadused kõigil samad, abi ja kaitset võib vajada igaüks. Samas pole keegi oma murega üksi, sest ka abiandjaks võib olla igaüks – siiski on naised olnud altimad pöörduma üleloomuliku ilma emakujude poole.
