Mehis Heinsaar: kui leiad endas jõudu end muuta, teha midagi uut, kerkid justkui maast lahti, tunned õnnist lendamise tunnet

Trummilööja.

Keegi lööb su südame tagustel aasadel trummi, ta löögid on kummalised, jõulised, ebaühtlase rütmiga, esmapilgul pole neis midagi loogilist.

Aastate jooksul moodustub neist aga pikapeale ometi muster – su enda saatuse muster. Vahel, kui leiad endas jõudu end muuta, teha midagi uut, siis kerkid justkui maast lahti, tunned õnnist lendamise tunnet, hakkad juba uskuma jumal teab mida, siis aga... kostavad jälle nood südame taguste aasade trummid ja tantsitavad su sissekäidud radadele tagasi... Võib-olla küll pisut uutmoodi ja nüansirohkemalt, tõustes oma eluspiraali järgmisele astmele, tantsid sa ikka seal selle nähtamatu ja poolhullu trummilööja poolt ettemääratud tantsu, tahad siis või ei taha.

ROHTMAA

See, mida kannan endaga kaasas viirastusliku potentsiaalina, teatava unistusliku energiaga laetud võimalikkusena, võib teatavas äkkmeeleolus, juhuse muusikana ka tõeliselt ellu ärgata. Kui kõnnin linnas ringi energeetiliselt laetuna, täis positiivset pinget nagu viitsütikuga inimkujuline pomm, võib selle hõõguva energia plahvatama panna mis tahes sündmus või kohtumine või asjaolude kokkusattumus... Ja kui see on juhtunud – kui olen plahvatanud –, näen äkki tohutut rohtmaad enese ümber hiiglasliku lainevallina lahti rullumas, ja mu olevikuliselt kõrgendatud meeleolu ütleb mulle, et lõppu sel rohtmaal ei ole ega saa tulema – kõnni kaua ning kaugele tahad! Ja sel hetkel, selle ootamatu meeleolu valgel see tõepoolest nii ka on: uue rohtmaa reaalsus laiub intensiivse ja ohtliku tasandikuna mu ümber, seal hiilib ringi lõvisid, väikeste pügmeede kõrgesse rohtu varjunud sõjakaid hõime, seal leidub antiloope, sebrasid ja kentaure, käsitiibseid pooljumalaid ja paane. See ootamatult ilmunud savann keeb ja kihab lõputust, olevikuliselt iidsest ja müütilisest elust... Võtan oda tugevamini pihku ja astun vaikselt edasi.