Nii inspireeriv on lugeda Eesti Naistest: iseseisvad, targad ja helged. Helena Lotman, kellel tunduvad olevat maailma vingeimad vanemad, mees ja pere. Erna Villmer, kellele võib vist ainult alt üles vaadata ka palju-palju aastakümneid hiljem. Julia Aug, kes jäi ka kõige jubedamates olukordades oma põhimõtetele kindlaks.
Just sellised naised annavad ka mulle jalaga tagumikku, et, kallis naine, tee ka midagi oma eluga, ole ka vinge. Ja ma annan endast parima. Gea
Mõeldes meeste tervisest
Mind haaras Mihkel Raua kolumn kaalu kaotamisest, kuna enda peres on see päevakorral. Nimelt on abikaasa kogunud viimastel aastatel kõvasti kilosid ja see annab ennast tunda. Viimaseks häirekellaks sai juhtum, kui pidime vana-aastaõhtul õe juurde minema ja mees hakkas mõne sammu järel hingeldama ja ähkima. Juunis on meil planeeritud reis lapselastega ja plaanis ikka pikemalt jalutada.
Leppisime kokku, et midagi peab tegema. 2. jaanuaril ostsime kaalu ja teekond algas: pärast kuut enam ei söö ja tööl tuleb teha samme. Kuuga kadus kuus kilo, kuid nüüd on näit jäänud pikemaks ajaks seisma. Kas peaks kaalu välja viskama, nagu Mihkel tegi, et motivatsioon ära ei kaoks?
Minu pika jutu lühike mõte on see, et meie, naised, saame päris palju kaasa aidata oma elukaaslase tervisele. Aidake ja innustage mehi tegema tervislikumaid valikuid, nii on pikemalt meiega need kallid inimesed, kes meid naistepäeval lilledega meeles peavad. Ülle
Omastehooldajaid märgates
Lugu lähedase eest hoolitsemisest oli äärmiselt südantsoojendav ja mõtlemapanev. Minul on selleks inimeseks, kelle eest pean ja tahan hoolt kanda, vanaema. On päevi, kus nutan duši all ja tunnen, et enam ei jaksa. Tahaks 30ndates olles huuled ära värvida ja kaaslasega kinno minna, mitte linu vahetada, memme toita ja vannitada. Tahaks lubada endale midagi ilusat: uut kleiti, parfüümi või moekaid kingi. Aga jooksva vee all koos soolaste pisaratega meenub aeg, kui just tema mind koolitas, elamisaset pakkus ja toetas. Ning siis palub ta tasasel häälel, et ma talle värske Eesti Naise postkastist tooksin ja seda koos temaga sirviksin. Paneb oma kortsus käekese minu käe peale ning meil on jälle hea. Seega: ükskõik, kui raske see on, perekond on see, mis loeb. Maarja (ja memm Aune)
Saatuse tahtel oli mul poolteist aastat vaja ema hooldada: sel ajal tähistasime ka tema 100. sünnipäeva. Kohusetunne ja tingimusteta armastus aitas toime tulla. Ema oli tänulik ja ütles tihti: tuhat tänu, tütreke. Kuna ema ei ole enam, viis ajakiri mind mälestustes 70 aastat tagasi lapsepõlve.
Ristpalkidest õlgkatusega valge korstnaga talumaja, mida ei ole enam aastakümneid, küntud põllud, kuuse- ja kasemetsad lähemal ja kaugemal. Ma tahaksin olla seal kevadel, kui sulavetest märg maa on juba tahenemas. Läheksin hilja õhtul mööda metsa- ja põlluvahelist teed kodu poole. Päike on läinud, taevas on veel kaselatvade kohal roosakas.
Väravapooled on kokku lükatud ja kogu talus näib olevat rahu. Aga isa veel ei magaks, aiale nõjatudes vaataks ta põldude poole. Ma ei teagi, mida talle ütlema peaksin. Keegi nagu vajutaks valusalt sõrmega mu kurgule.
„Tere,“ ütlen mina. „Õhtust,“ vastab isa. „Said aega läbi tulla.“ Ma vastaksin jah. Tõstaksin ukselingi, astuksin sisse ning sulgeksin tasa ukse. Kardaksin nagu kedagi äratada. Kuuselaudadest põrand on valge ja vaip nii pehme nagu sammal. Laseksin ka oma väsinud ja raske pea patja vajuda. Nagu haldja puudutus libiseb üks käsi üle lauba ja juuste. „Ei, ma ei maga veel, ema. Kes ütles sulle, et tulin.“ Ta käed on nii soojad, kui ta võtab mu pea ja surub vastu rinda. Ly
„Lia, sa teed nii palju minu heaks!“ tõi mulle pisarad silma. Sellest saab aasta teises pooles juba 10 aastat. Mul pidi olema kuldne ja „meri põlvini“ ülikooliaeg, millest mäletan vaid paari üksikut pidu. Mu Emme oli minemas. Minu kõige kallimast siin ilmas oli jäänud luu ja nahk, pea kiilas, mis toetus diivaniserval minu õlale.
„Sa näed minuga nii palju vaeva,“ ütles ta, aga ei jaksanud nutta. Oli jäänud palliatiivne ravi, oli jäänud lõpp. „Emme, aga sina hoolitsesid minu eest ka, kui olin väike. Nii see ju käibki.“ Mul polnud mõtteski teda hooldekodusse viia, kuigi tuttav perearst tõdes mulle sügavale silma vaadates, et lõpp tuleb peagi ja võib olla raske.
Magasin emme kõrval, vahetasin linu, aitasin invatoolile kergendusele. Pesin õrnalt, elasin läbi verevalumitega kukkumisi, kui olin loengus. Jagasin tuhara neljaks, nagu pereõde õpetas, süstisin ülemisse paremasse. 20. detsembri paiku hakkas ta rääkima, et soovib haiglasse. 24. detsembril sain endale alatiseks kõige parema jõuluingli.
Ta oli peaaegu lõpuni meie väikses kodus, kus ta mind üksi suureks kasvatas. Sain järsku suureks, aga olen tänulik iga viimase hetke eest.
Nii vajalik ja liigutav lugu teie ajakirjas, mis tekitab sügavat lugupidamist ja suurimat austust nende vastu, kes peavad oma maailma kõige kallimatest, kui see on vähegi võimalik. Virtuaalne kallistus Liale ja Anule, kes oma lugu jagasid. Kristi
